February 2014 – Sander Maripuu

Veel uutest tuultest poliitikas

Parteipoliitika / 20/02/2014 20/02/2014

Kui hiljuti rääkisin kahest erakonnastaatust taotlevast liikumisest, siis viimastel päevadel on meedias kajastatud veel kahte uudist, mis meie parteimaastikku mõjutavad.

Anvar Samosti pressikonverents 19.02.14. Foto Toomas Huik/Postimees

Esimeseks neist oli eilne (19.02.2014) Anvar Samosti pressikonverents, kus ta avaldas oma soovi kandideerida IRLi nimekirjas Euroopa Parlamenti, saada mitukümmend tuhat valijate häält ning kasutada saadud mandaati Eesti heaks. kahjuks ei ole keegi Samostile vist seletanud, et Euroopa Parlamendi valimistel Eestis annavad valijad oma hääle erakonnale (või üksikkandidaadile), mitte individuaalsele kandidaadile. Seega on üsna raske tagantjärele kindlaks teha kui mitu häält saab IRL just Samosti tõttu. Samuti pole IRL minu teada oma Europarlamenti kandideerijate nimekirja kinnitanud (kuigi mul ei ole suurt kahtlust, et Samost sinna võetakse).

Teisalt tõi Samost oma pressikonverentsil välja väga olulise mõtte – Eesti poliitikas on vaja uusi inimesi ja uusi mõtteid. Ta ei ole küll ise neid mõtteid avalikustanud, aga vähemalt suund (IRL – rahvuslik, konservatiivne, populistlik, pigem parempoolne) on teada.

A.E.R. - Algatus "Elamisväärne Riik". algatus.ee — A.E.R. – Algatus “Elamisväärne Riik”. algatus.ee

Täna (20.02.2014) ilmus aga teade, et 20 ühiskonnategelast tegid ja allkirjastasid üleskutse (nimega Algatus “Elamisväärne Eesti” ehk A.E.R.) murda poliitiline seisak. Kõlab nagu juba kordi läbiproovitud lähenemine? Võib-olla. Kuid asja lähemalt vaadates paistab, et tegu on pigem Harta 12 ja Rahvakogu seguga kui pigem ühe või teisega. Ühelt poolt on välja toodud üsnagi konkreetsed ideed ja mõtted kuidas muuta Eesti paremaks kohaks kus elada, teisalt küsitakse ka asjast huvitatute arvamust, palutakse tagasisidet ja kriitikat, loodud on veebileht ja FaceBooki ning Twitteri kontod. Seega ei paista tegemist olevat lihtsalt umbmääraste “tehke Eesti elu paremaks!” stiilis soovmõtlemisega, millele järgneb ootus, et juba poliitiline süsteem (milles pettumist ise tegelikult ka tunnistatakse) ise midagi muutma hakkaks. Üleskutse autorid ise on siiski jäänud erineval määral äraootavatele seisukohtadele. Brit Kerbo näiteks väljendas (oma isiklikku) seisukohta, et tema oleks valmis praegustele parlamendierakondadele konkurentsi pakkuma. Juhan Kivirähk ütles aga, et algatuse loojatel pole kokkulepet uue erakonna loomiseks ning tema sellega tegelema ei hakkaks, küll aga toetaks seda. Rein Raud samuti omasõnutsi erakonda looma hakata ei plaani, aga saab aru et üks osa allakirjutanutest kavatseb “jõuda konkreetsema poliitilise eneseteostuseni.” Milline osa täpsemalt? Eks elame-näeme.

Praegu paistab, et algatuse algatajad koosnevadki kahest grupist – ühed, kelle arvates võiks aeg olla küps käised üles käärida ja sõnade asemel ka tegudeni jõuda, ning teised kes esimesi ideede tasandil toetavad, aga ise käsi määrida ei taha. Praegu on mõte õhku visatud ning oodatakse rahva reaktsioone – kas on mõtet parteid looma hakata või oodatakse midagi muud.

EDIT: Tagantjärele tarkus on see kõige suurem. Tegelikult polnud keegi minule seletanud, et seekordsed valimised toimusid veidi teiste reeglite järgi, ning valijaid said hääle anda justnimelt üksikisikule. Sellegipoolest jäi Samosti häältesaak umbes viiejapoolekordselt allapoole püstitatud eesmärki, ning ta kogus “vaid” 3626 valija poolehoiu.

Elu võimalikkusest sügistalvisel Saaremaal

Kohalik poliitika / 11/02/2014 28/08/2022

Kirjutasin eelmisel nädalal selle blogi jaoks ühe arvamusloo, seekord veidi vähem poliitilisest ja rohkem majanduslikust vaatevinklist. Kuigi, tugevate ja osavate poliitikutega saab siinkohal kindlasti nii mõndagi ära teha. Kuivõrd loo keskmeks oli Saaremaa, otsustasin seda pakkuda ka Saarte Hääle (Saaremaa üks kahest päevalehest) toimetusele ning täna ilmuski see nii nende veebis, kui ka (minuteada) trükis.

Link artiklile Saarte Hääle veebis on siin.

Elu võimalikkusest sügistalvisel Saaremaal

Alustuseks: olen Saaremaalt, Kuressaarest pärit ja veetnud oma elu esimesed 18 aastat just seal. Saaremaal on suvel hea olla. Seda teavad kõik. Linn on inimesi täis, toimuvad festivalid, üritused ja kontserdid, rannas on vesi soe ja päike veel soojem. Avatud on kohvikud ja restoranid, turul on saada värsket head ja paremat. Kahjuks on suvi tulenevalt meie kliimavöötmest üürike ning juba septembri keskpaigaks on turistide hordid läinud ja elu taas rahulik. Ja mõnele ehk meeldibki nii. Siiski võib turismihooaja lühidust pidada üheks takistavaks teguriks Kuressaare ja kogu Saaremaa arengus.

Üheksa kuud madalhooaega

Nimelt on (eriti noorte seas) põhilised argumendid saarelt lahkumiseks esiteks tööpuudus ja teiseks meelelahutuse vähesus. “Saaremaal pole midagi teha” – pole vahet, kas siinkohal mõeldakse kultuuriüritusi, pubisid-klubisid, paintball’i või muud. Umbes üheksa kuud aastast nii ongi. Inimeste vähesuse tõttu tõmbavad meelelahutusasutused oma tegevust tagasi ja üritusi, mida ka kohalikud nautida saaksid, toimub palju vähem.

Vähenenud käibe tõttu vabaneb palju teenindavat personali ja allesjäänute palk võib väiksema töökoormuse tõttu kannatada.

Vabanenud teenindustöötajatel on kasulik minna tööle mandrile, näiteks Tallinna või Tartusse, kus aastaaegade vaheldumine ettevõtetele sellist mõju ei avalda. Ennast mandril juba sisse seadnud inimesi tagasi kodusaarele meelitada on aga üsna keeruline.

Selle olukorra parandamiseks on tegelikult kaks suunda, mis kindlasti ei ole teineteist välistavad, vaid pigem vastupidi.

Esiteks tuleks luua Saaremaale töökohti, mida hooajalisus ei mõjuta, ning rakendada nii kohalikke kui ka imporditud “mandrikaid”. Loomulikult on seda lihtsam öelda kui teha. Suuremate konkurentsieelisteta ülejäänud Eesti ees (kui spaahotellide rohkus välja arvata, kaunist loodust leiab tegelikult ka mujal Eestis) võistleme ju kõikide teiste omavalitsuste ja maakondadega. Lisaks räägivad meie geograafiline asukoht ja potentsiaalsed ligipääsetavuse probleemid mõneti meie kahjuks.

Teine, mõnes mõttes lihtsamini teostatav suund on turismihooaja pikendamine terve aasta peale. Talvepuhkus Saaremaal ei pruugi praegusel hetkel ehk kuigi kutsuva ideena kõlada ning olukorra muutmine ei ole ühe hooajaga ilmselt võimalik. Peaksime siiski proovima seda saavutada.

Stabiilsem turistide arv terve aasta jooksul lubaks meie majutus- ja toitlustusasutustel hoida inimesi tööl ka kevad-, sügis- ja talvekuudel ning vähendaks sissetulekute kõikumisest tulenevat ebastabiilsust. Kindlad töökohad vähendaksid teenindustöötajate (ja nende perede) vajadust kolida mandrile või välismaale paremat elu otsima. Ühtlasi rahuneksid närvid paljudel Saaremaa ettevõtjatel, kelle praegune eluspüsimine sõltub otseselt mõnest ilusast suvekuust, misjärel tuleb, hambad ristis, üheksa kuud kuidagi ots-otsaga kokku tulla.

Spaaremaa wellfest – samm õige suunas

Aastaringselt tegutsevad lõbustus- ja toitlustusasutused ning aset leidvad üritused tõstaksid elukvaliteeti ka alalistel saareelanikel. Atraktiivne elukeskkond suurendab meie atraktiivsust ka mandrieestlaste jaoks (ja miks mitte ka mujal elavate Eesti sõprade jaoks), kes uut elu- või töökohta otsivad. Tööandjatel oleks julgem Saaremaal uusi töökohti luua ja kohalike suurenenud maksejõulisus kergendaks ka teiste siinsete ettevõtete elu.

Seega on hiljuti Kuresaare linnapea välja kuulutatud ja märtsis toimuv Spaaremaa Wellfest samm täpselt õiges suunas. Pakutakse erinevaid majutus- ja spaapakette, korraldatakse matku, mitmesuguseid treeninguid, koolitusi, õpitube, võistlusi, kontserte ja etendusi.

Eriti hea meel on mul majutusasutuste ja ettevõtete koostöö üle. Tegemist ei ole ühe spaahotelli üksiküritusega madalhooaega kergemaks muuta, vaid paljude osapoolte koordineeritud tegevusega, pakkumaks laiaulatuslikku programmi kõigile. Loodan siiralt, et sellest saab pikaajaline traditsioon ning sellele lisanduvad paljud muud üritused ja turismi arendavad ettevõtmised senisel madalhooajal.

Ja nendele, kellele turistide massid ja neid teenindavate asutuste tekitatud melu vastukarva on, rõhutan: esiteks aitab turistide tekitatud käive elus hoida kohalikku majandust ja anda tööd paljudele, kes turismi puudumisel peaksid õnne mujalt otsima. Teiseks on Saaremaa tegelikult üsnagi suur saar. Olen täiesti kindel, et kui ka Kuressaare peaks kasvama kolm korda praegusest suuremaks (vahet pole, kas pindalalt, rahvaarvult või mõlema osas), leiduks ikkagi kohti, mis jäävad linnakärast ja rahvamassidest kaugele ja puutumata.

Sander Maripuu
Tallinnas õppiv saarlasest tudeng

Ühtne Eesti

Parteipoliitika / 05/02/2014 05/02/2014

Ojulandi karikatuur 01.02.14 Postimehes; autor Urmas Nemvalts

Tänu osavale (või rumalale?) nimeskandaalile teavad vist kõik vähegi poliitikast huvitatud inimesed, et Kristiina Ojuland on loomas uut erakonda. Toimunud on juba ka asutamiskoosolek. Iseenesest suhtun ma meie poliitmaastikku raputavatesse sündmustesse äraootava põnevusega. Siiski kardan ma, et sellel seltskonnal, hoolimata nende (võimalikest) parimatest kavatsustest, see trikk ei õnnestu. Loomulikult on juba pea kolmekümne asutajaliikme kokku saamine ning milleski üksmeelele jõudmine (milles täpsemalt, peale nime, pole meile veel avalikustatud) suur samm. Kuid siiski:

Esiteks toetub loodav erakond puhtalt Kristiina Ojulandi isiksusele. See on aga viimase aasta ajaga üsna palju räsida saanud – kõmulood tema kallist käekotist, Reformierakonna sisevalimiste skandaal, ning nüüd vastasseis riigi ühtede populaarseimate näitlejatega. Ärge saage minust valesti aru – kui inimesel on raha, siis minu meelest on ta vaba seda kulutama enda äranägemise järgi. Samuti ei usu ma, et Ojuland Reformierakonna sisevalimistel häältega manipuleerimise taga ise (ainuisikuliselt) oli, kui üldse. Mitteametlikud kanalid sosistasid Ansipi ja Ojulandi vahelisest hõõrumisest juba varem. Küll aga ei saa õnnestunuks pidada uue erakonna nimevalikut. Jah, meediaväljaanded kirjutasid mitu päeva temaatilisi artikleid, aga kas see oli seda negatiivsust väärt?

Teiseks oli lausa veidi kurb jälgida aasta alguses toimunud Ojulandi lähenemiskatseid Vaba Isamaalise Kodaniku (VIK) seltskonnale, millele ilmselget Ojulandile soodsat tulemust ei järgnenud. Ilmselt lootis ta, et tema pikaajalised kogemused poliitikas (ja ehk ka tema praegused järgijad) muudavad ta VIK’ile atraktiivseks koostööpartneriks, ning kindlustavad talle positsiooni VIK’i siseringis. Ilmselgelt nii ei läinud, ning edasi tuli minna üksi. Olen üsna kindel, et see oli ka VIK’i poolt õige samm – Ojulandi kaasamisega oleks toetajaid pigem kaotatud, kui võidetud. Siiski väitis Ojuland veel nädal tagasi, et tema eesmärgiks oleks enne Riigikogu valimisi moodustada VIK’iga üks erakond. Ehk proovib ta oma positsiooni tugevdada, et siis uuele ringile minna.

Kolmandaks puudub, vähemalt veel praegu, nn. Ühtse Eesti erakonnal selge sisu. Põhiliseks mantraks on üleüldised muutused riigivalitsemises, rahva usalduse taastamine ja muu selline, millele erinevad vabakonnad juba alates Silvergatest on rõhunud. Seega ei midagi uut. Kui VIK (hoolimata põhjaliku programmi puudumisest) on endiste Isamaalaste toel selgelt parempoolne ja pigem (rahvus)konservatiivne, ja seda on tunda, siis Ojulandi seltskond on oma põhimõtetest vähem rääkinud. Suuresti endiste Reformierakondlastena on tähtsad kindlasti liberaalsed põhimõtted, eriti majanduses. Samas on nende algatuse veebilehe foorum justkui väljavõte “Populistliku erakonna käsiraamatust” – Kas rahvas peaks valima presidenti otse? Kas Riigikogu liikmete arvu peaks vähendama? Kas alandame käibemaksu? Kas alandame riigisektori kulusid SKPs bürokraatia vähendamise kaudu? Teemade vastuseid on veelgi naljakam lugeda. Näiteks soovis keegi, et seaduseid kirjutataks mitte advokaatide vaid eesti keeles.

Kui nüüd võrrelda nn Ühtse Eesti seltskonda ja VIK’i ning MTÜ Parem Eesti (PE) poolt äsja algatatud Eesti Vabaerakonna Algatusrühma (EVA) käekäiku, on üsna selge kummal on reaalselt suurem lootus erakonna staatus saavutada. Kui Ojulandil oli 30. jaanuari õhtul koos 27 asutajaliiget, siis EVA’ga oli 31. jaanuari seisuga liitumissoovi avaldnud 101 inimest, kusjuures siia ei ole arvestatud VIK’i ja PE liikmeid, kes pole (veel) EVA’ga ühinenud.

Presidendi uuest kodust

Päevapoliitika / 05/02/2014 05/02/2014

Eilses Postimehes kirjutas Tuuli Koch, kuidas “peaminister Andrus Ansip valmistab ette eurovolinik Siim Kallase uut kodu” – Rocca Al Mares Vabaõhumuuseumi territooriumil asuvat Liberty (suve)mõisakompleksi, mis enne IIMS kuulus Kochide perekonnale (seos ajakirjaniku nimega on ilmselt kokkusattumus). Tegelikult ei ole see otseselt uudis, vaid vana teema jätk. Esmalt kirjutas sellest juba eelmise aasta 12. septembril Eesti Ekspress, kui ametlikke otsuseid veel tehtud ei olnud. Presidendi kantselei oli Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsil palunud hinnata mõisakompleksi kordategemise kulusid. RKAS’i vastust tookord veel ei avalikustatud.

Nüüdseks on asi ametlik – 31. jaanuaril läks välja rahandusminister Jürgen Ligi allkirjaga otsus anda RKAS’ile ülesandeks mõisakompleksi hoonete restaureerimiseks ja taastamiseks ning ette valmistamiseks kasutuseks presidendi residentsina. ERR täiendas omalt poolt infoga, et kaks hoonet, mis on võrdlemisi heas korras, korrastatakse, ning kaks suvilahoonet (millest üks on juba lammutatud ning teisel lammutusluba olemas) ehitatakse uuesti üles. Tööde maksumus on orienteeruvalt 4 miljonit eurot, ning valmis need T. H. Ilvese ametiajal ei saa.

Arvestades, et Kadrioru loss on mõeldud administratiivhooneks, ning riigi esinduspaaril seal väga ruumi pole, rääkimata tähtsate väliskülaliste esinduslikust vastuvõtmisest ja ka majutamisest, kõlaks ühe paremini säilinud mõisakompleksi taastamine ju hea uudisena? Loomulikult mitte. Kommentaarides (mis, tunnistan, on alati rumalust täis) sõimati nii Ilvest, Ansipit kui ka Kallast, ning kurdeti selle raha ebaotstarbeka kasutamise üle.

Tahaksin siinkohal välja tuua enda mõtted selle teema kohta:

Kuivõrd see objekt ei valmi enne Ilvese ametiaega, ning vastavalt Põhiseaduse §80-le ei saa presidenti valida rohkemaks kui kaheks järjestikuseks ametiajaks, on praegust presidenti milleski süüdistada rumalus.
Normaalsel riigil on olemas koht, kus on sobilik välisriikide kõrgeid külalisi vastu võtta, nendega kohtumisi läbi viia, ning neid vajadusel ka majutada. Praegu selline koht puudub, kõnealune mõisakompleks oleks aga ideaalses kohas – mitte kaugel kesklinnast, samas ümbritsetud kaunist loodusest ja merele lähedal.
Neli miljonit eurot on suures plaanis tegelikult väike summa. Alla nelja euro iga Eesti elaniku kohta.
Eriti hea meel on minul isiklikult sellisele vanale ja väärikale hoonele korraliku kasutuse leidmise ja uue hinguse andmise üle.
Ei Andrus Ansip ega ka Siim Kallas ei otsusta Eesti järgmist presidenti. Seda saab otsustada (või huvi puudumisel otsustamata jätta) rahvas. Nimelt valib presidenti Riigikogu, Riigikogu valib aga rahvas. Järgmised presidendivalimised toimuvad poolteist aastat pärast Riigikogu valimisi. Seega on valijatel võimalik (soovi korral) ennetada kahe eelmainitu tõusmist Eesti tähtsaimaks esindusnäoks, andes oma hääl valimistel teistele nimekirjadele. Kui Reformierakonna ideed on aga kõige südamelähedasemad, tasuks ise erakonnaga liituda ja juba sisevalimistel sobivate vaadetega siseklikki toetada.

Vanade ja ilusate hoonete(komplekside) kurb olukord Eestis on omaette teema, millest siin tulevikus ehk ka juttu tuleb. Mina olen igatahes rahul, et vähemalt neid maju ei oota lagunemise kurb saatus, vaid ehk tuleb sellest midagi väga ilusat.

Seniks võib aga vaadata selle hoonetekompleksi pilte suvel (Ekspress) ja talvel (Postimees), ning ette kujutada milline see juba mõne aasta pärast välja näha võib!

Uus ajaveeb, uued mõtted

Üldine / 05/02/2014 05/02/2014

Tere! Mina olen Sander. Kui sa oled siia sattunud, siis võib-olla tead juba minust midagi. Kui ei, siis räägin. Olen hetkel 24 aastane tudeng ning õpin Tallinna Tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudis avaliku halduse magistriõppes. Varasemalt olen (suhteliselt) edukalt läbinud Tartu Ülikooli riigiteaduste eriala bakalaureuseõppes. Olen õnnelikult kihlatud, ning kogun vaikselt hoogu omaenda eluaseme soetamiseks, pulmadeks ning reisimiseks.

Aga see blogi ei ole minust. Erinevalt minu varasematest katsetustest ajaveebi pidada, ei proovi ma siinkohal postitada igapäevajuhtumeid eraelust, suvalisi mõttevälgatusi või naljakaid pilte ning videoid. See blogi üritab keskenduda minu erialale ning asjakohastele arvamustele, ideedele, tunnetele ning mõtetele. Proovin postitada pigem pikemalt ja põhjalikumalt, kui ühelauseliste mõtteteradega. Teemadeks on seega Eesti (ja vahel ka muu maailma) igapäevapoliitika, riigikorraldus, seadusandlus, majandus ja muu selline.

Kes teab, võib juhtuda, et ajaveebi arenedes laieneb ka teemadering. Või hoopis kitseneb. Võib-olla tuleb siia veel kaks postitust ja rohkem enam mitte. Elame-näeme!

PS: Igasugused kommentaarid ja tagasiside on alati teretulnud!