Kas rohepöördest võiks saada Saaremaa arenguvedur?

Kohalik poliitika / 26/06/2023
AI generated image of offshore wind turbines against a red background.
AI (Midjourney) nägemus meretuulepargist

Kuigi olen viimased 16 aastat mandril elanud, siis kodusaare käekäik on mulle endiselt südamelähedane. Saaremaa rannikule plaanitavatest meretuuleparkidest on seni põhiliselt räägitud visuaalse- ja mürareostuse ja kohalike vastuseius võtmes, proovisin siis vastukaaluks positiivselt mõelda.

Artikkel ilmus 13.06.2023 Saarte Hääles.

Kas rohepöördest võiks saada Saaremaa arenguvedur?

Saaremaa seisab silmitsi suurepärase võimalusega muutuda rohelise energiaga seotud tehnoloogiate arendamisel eestvedajaks ning saavutada tulevikus maine rohelise energia saarena. Mitmed planeeritavad meretuulepargid saare lähedal võivad juba lähiajal hakata tootma suurtes kogustes keskkonnasõbralikku energiat. Siiski ei tohiks Saaremaast saada vaid tugisammast mandrile viivale elektriliinile. Oskuslikult seda võimalust ära kasutades saaksime olla eeskujuks, kuidas meie rannikul puhuvat tuult ära kasutades arendada mitmekesiseid tööstusharusid, mis looksid töökohti, soodustaksid majanduskasvu ning aitaksid kaasa keskkonnasõbraliku tuleviku ehitamisele.

Kuigi praegu ei ole Saaremaa ümbruses veel ühtegi suurt meretuuleparki püsti pandud, käib erinevate arendajate töö hoogsalt ning juba käesoleva kümnendi lõpuks plaanivad mitmed neist elektritootmisega alustada. Et aga kohalikele saareelanikele ei jääks vaid tuulikute vaatamise nauding (ja omavalitsusele väike taluvustasu), peaksime juba täna mõtlema võimalustele, kuidas horisondile kerkivaid tuulikuid ja nende toodetud väikese süsinikujalajäljega elektrienergiat võimalikult hästi kohaliku tööstuse arenguks ära kasutada.

Esimeste suurte tuuleparkide ehitus võib alata juba kolme-nelja aasta pärast ning tuulikute oodatavaks elueaks hinnatakse vähemalt paarikümmet aastat. Selle perioodi jooksul tuleb neid ka hooldada, mis tähendab stabiilset nõudlust oskustööliste järele pikemaks ajaks. Kõrgelt tasustatud spetsialistid on aga igas piirkonnas teretulnud, mistõttu peaks Saaremaa võtma eesmärgiks saada Läänemere tuuleparkide üheks põhiliseks hooldusbaasiks. Kuigi Saare-Liivi meretuulepargi arendusala jääb Pärnule veidi lähemale kui Kuressaarele, räägib meie kasuks ka teiste, Saaremaa lääneküljele rajatavate tuuleparkide tulek, mistõttu oleks mõistlik koondada tuulikute hooldamise kompetents just Saaremaale. Lisaks juba olemasolevate ekspertide meelitamisele saab Saaremaa panustada ka uute ekspertide koolitamisse – nii Tallinna Tehnikaülikooli Kuresaare Kolledž kui ka Kuressaare ametikool pakuvad juba täna mitmeid merendusega seotud erialasid, mis võiksid tulevikus hõlmata ka tuugenite hooldust.

Tuuleparkidega kaasnev suurim kasu on aga märkimisväärne kogus elektrienergiat, mis on nii rahaliselt kui ka keskkonnasõbralikum, võrreldes fossiilkütustest saadavaga. Tuuleenergiat saab kasutada mitmetes roheenergiat kasutavates tööstusharudes. Investeeringud vesinikutehnoloogiatesse, mis võimaldavad vesiniku tootmist taastuvenergia abil, võiksid olla üks selline valdkond, avades ukse vesinikul põhinevale tööstusele. Kuigi paljud vesinikul põhinevad tehnoloogiad on veel arendamisjärgus, nähakse vesinikus suurt potentsiaali mitmete tööstusharude süsinikuheitmete vähendamisel. Kuna elektrienergia tarbimine on kõige efektiivsem selle tootmise lähedal, oleks loogiline arendada energiamahukat vesinikutootmist just Saaremaal.

Vesinikul on mitmeid kasutusvõimalusi, sealhulgas transport, energiasalvestus ja tööstuslikud protsessid. Kuigi iga saarlane ei pruugi lähitulevikus soetada vesinikautot, võib vesinik olla suure potentsiaaliga lahendus just meretranspordi süsinikuheitmete vähendamiseks. Transpordilaevad, mis opereerivad maailmameredel, vastutavad umbes veerandi kogu maailma transpordisektori CO2 heitmete eest. Vesinik on üks potentsiaalne lahendus selle peaaegu miljardi tonni CO2 koguse vähendamiseks järgmistel aastakümnetel. Saaremaal juba täna tegutsev laevaehitussektor saaks vesinikutehnoloogiate kasutamisel merenduses olla üks maailma eestvedajaid ning Saaremaal toodetud vesinik võiks tulevikus liikuma panna enamiku Läänemerel opereerivatest alustest.

Lisaks merendusele võiks tuuleenergia ja sellest toodetud vesinik anda hoogu ka teistele tööstusharudele. Näiteks Soome lõunarannikul asuvas Inkoo väikelinnas plaanitakse rajada terasetootmistööstus, mis kasutaks energiaallikana tuuleenergia abil toodetud vesinikku ning mis seab eesmärgiks vähendada terasetootmise süsiniku jalajälge 95% võrra. Selliseid suuri tootmiskohti on Saaremaal küll keeruline rajada, kuid väiksemad ettevõtmised, mis suudavad ära kasutada soodsat ja puhta taastuvenergia allikat, võiksid Saaremaal leida tugevat toetust.

Mõned kuud tagasi allkirjastati Eesti vesinikuoru loomise leping, millega erinevad osapooled era-, avalikust- ja haridussektorist soovivad kiirendada vesinikutehnoloogia ja rohetehnoloogiate arendamist ning kasutuselevõttu. Sellesse projekti on kaasatud mitmed organisatsioonid, sealhulgas Saare Arenduskeskus, Saaremaa Wind Energy ja Baltic Work Boats. Loodetavasti on see üks esimesi samme, mis annab Saaremaa arengule olulise tõuke.

Kokkuvõttes seisab Saaremaa põneva võimaluse ees saada rohelise energia ja tuleviku tööstuse eestvedajaks. Planeeritavad meretuulepargid võivad anda aluse uutele tööstusharudele, mis mitte ainult ei tooda majanduskasvu ja töökohti, vaid aitavad kaasa ka keskkonnasõbraliku tuleviku loomisele. Selleks on aga vaja sihipärast tööd nii vallavalitsuse kui ka kohalike ettevõtjate ja elanike poolt. Meretuulepargid suure tõenäosusega tulevad – kas saarlastele jääb sellest vaid vaatamise ilu või ka midagi enamat, on aga juba meie endi teha.

Poolikuks jäänud haldusreform

Kohalik poliitika / 13/06/2023

Eesti KOV'id enne 2017. aastatArtikkel ilmus 15.01.2023 EPL arvamusportaalis.

Haldusreformiga on tänaseks tehtud esimene väike, kuigi oluline, samm – omavalitsusi on jäänud pea kolm korda vähemaks. Nende ülesanded, õigused ja tulubaas on aga suuresti jäänud samaks. Seega oleks õigem nimetada toimunut pelgalt haldusterritoriaalseks reformiks. Tõmmatud on uued piirid, kuid sisu on jäänud samaks. Alustatuga tuleb nüüd aga edasi liikuda.

Poolikult tehtud reform

2012. aastal pakkus toonane regionaalminister (http://haldusreform.files.wordpress.com/2012/10/eesmc3a4rkmudelid.pdf) välja 6 erinevat varianti haldusreformiks, kus valdade arv oleks jäänud kas samaks või oleks toimunud eri mastaabis liitumised. Kuigi ühe valikuna pakuti välja ka tänasele olukorra sarnast (70-100 vähemalt 3000 elanikuga valda), näitas esialgne analüüs eduvõimalust vaid valikutele, kus toimub valdade liitmine kas 30-50 tõmbekeskuse ümber koondunud vallaks või veelgi enam – maakonna suurusteks (vähemalt 25 000 elanikuga) omavalitsusteks.

Mõlemast toonase valitsuse osapoolest (Reformierakond ja Isamaa) on vähemalt üks, kui mitte mõlemad, sellest ajast saati pidevalt valitsuses olnud. Sellest hoolimata ei võetud analüüsis toodud nõu kuulda. Tulemuseks on samad probleemid, mida juba 10 aastat tagasi ette nähti – “uued omavalitsused on senistest suuremad ja suudavad oma ülesandeid täita mõnevõrra paremini, kuid pakutavad teenused ja nende kvaliteet erinevad omavalitsuseti endiselt olulisel määral.”

Kuigi 2015. aastal langetati põhimõtteline otsus sihtida valdade liitumisel vähemalt 11 000 elaniku eesmärki (välja arvatud mereliste saarvaldade erandid), täidab seda hetkel vaid 29 valda 79-st. Reegliks sai lõpuks 5000 elaniku miinimum, kusjuures 12 valda (ja veel 4 väikesaare valda) jääb ka allapoole seda. Uute piiride tõmbamine oli aga ka 2015. aastal vaid üks osa plaanitust. Laiapõhjaline ekspertkomisjon soovitas ümber vaadata ka omavalitsuste ja riigi vahelise ülesannete jaotuse ning rahastamismudelid, reformi sisuline pool jäi aga nii valitsuses kui Riigikogus heaks kiitmata. 

Vajadus ka sisuliselt edasi liikuda

Märtsis valitav uus Riigikogu koosseis peaks ühe ülesandena kindlasti ette võtta haldusreformi vormilise jätkamise ja sisulise alustamise. Ühelt poolt peab edasi minema valdade liit(u)misega, võttes minimaalseks eesmärgiks kas maakonnasuurused vallad või vähemalt 11 000 elaniku piiri. 

Teisalt tuleks ette võtta ka reformi sisuline osa ja vaadata üle kogu riigi ja kohalike omavalitsuste (edaspidi KOV) vaheline ülesannete jaotus. See ei tähenda ainult kohalikele omavalitsustele kohustuste lisamist. Olenevalt tulevaste omavalitsuste suurusest on ehk osa riigi poolt seni KOV-idele delegeeritud teenustest mõistlik lahendada riigi tasandil – sh osad sotsiaalteenustest, (teatud olukordades) haridusvõrk alates gümnaasiumiastmest, ühistranspordivõrk väljaspool suurlinnu jne. See vabastaks kohalikku ressurssi ja võimekust tegeleda senisest paremini kohaliku elu teemadega, nagu ruumiline planeerimine, heakord ja ettevõtluseks vajaliku kohaliku taristu arendamine. 

Suuremad ja paremini võimestatud omavalitused suudaksid selle tulemusel senisest paremini toetada kohalikke eripärasid ja olemasolevaid kompetentse arvestava ettevõtluse arengut, mis seni KOV-ide ülesannete hulka (vähemalt seaduse järgi) üldse ei kuulu. 

Kohaliku tasandi võimestamine

Skeptikud võivad siinkohal küsida – ja seda põhjendatult – et kas valdade jätkuv liitmine ei vii omavalitsusvõimu inimestest eemale? Senine veel mõistlikult lähedal asuv vallakeskus võib liikuda veelgi kaugemale ning paljukest jätkub kaugema kandi vallaelanikele enam tähelepanu, nii vaimset kui rahalist? Need hirmud ei ole kindlasti põhjendamatud, kuid ka siinkohal on lahendused tegelikult juba olemas. Nii nagu tuleks osad riigi ülesanded (ja kohustused) anda “allapoole” valla tasandile, nii saaks ka senisest palju enam otsustus- ja sõnaõigust anda vallas sees osavallakogudele.

Osavallad (Tallinnas linnaosakogud) on mõne valla (või Tallinnas linna) sees moodustatud territoriaalsed üksused, mille ülesandeks on kohaliku initsiatiivi ja identiteedi hoidmine, osavalla elanike kaasamine kohaliku elu küsimuste otsustamisse ning osavalla huvide esindamine suuremal, valla või linna tasandil. Nende senine tegutsemine, kus neid on loodud, on olnud pigem tagasihoidlik ning sõltub paljuski kohalikust halduskultuurist. 

Kuigi mõnel pool on neile ka reaalselt otsustusõigust ja ka eelarvet eraldatud, siis näiteks Tallinna linna puhul on tegemist ilma igasuguse reaalse võimuta institutsioonidega, mille “võim” piirdub õigusega mõningate linna otsustele anda oma arvamus (mida keegi arvestama ei pea) või küsida linna(osa)valitsuselt küsimusi. Sarnaseid tegevusi võiks samahästi läbi viia grupp aktiivseid linnakodanikke.

Eesti 200 KOV valimiste programm Tallinnas nägi ette linnaosade ja asumite senisest suuremat autonoomiat ja eelarvet. Samasugune suund tuleks võtta ka teistes omavalitsustes. Piirkondade paremaks esindamiseks valla (või linna-)volikogu tasandil peaks julgemalt kasutama ka valimisringkondasid. Need ei pea ilmtingimata olema reformieelsete valdade piirides. Minu sünnikodukandi näitel oleksid 14 valimisringkonda Saaremaal selgelt liig, kuid näiteks kolm (Kuressaare, Lääne-Saaremaa ja Ida-Saaremaa) võiksid Kuressaare linna olulisuse tasakaalustamiseks toimida küll (täna elab Kuressaares ligi pool Saaremaa elanikkonnast).

Lõpuks on kohaliku elu korraldus kohalike elanike küsimus ja riigi tasandil midagi konkreetset ette kirjutada oleks keeruline. Siiski saab Riigikogu, tihedas koostöös kohalike elanike ja nende esindajatega kohalikes volikogudes, paika panna üldised reeglid ja -suunad ning mõistlike lahenduste rakendamist ka (rahaliselt) toetada. See aga nõuab senisest põhjalikumat ja laiemat avalikku arutelu kohalike omavalitsuse rolli üle, mis vähemalt seni on valimiseelses tuhinas muude teemade varju jäänud. Loodetavasti olukord siiski paraneb ning haldusreform jätkub, mitte ei jää vaid kaardil joonte ümbertõmbamise ülesandeks.

On aeg kaotada kuluhüvitised

Riigikogu / 26/06/2023

Umbes kuu aega tagasi sähvatas üle Eesti poliitmaastiku järjekordne otsapidi Keskerakonnaga seotud skandaal – juba aastaid Tallinnas elanud ja seal ka mitmeid kortereid omanud Riigikogu liige Siret Kotka on jätnud oma sissekirjutuse Lääne-Virumaale ja seetõttu saanud Riigikogu Kantseleilt igal kuul toetust Tallinnas korteri üürimiseks. Pikkade analüüside ja poliitkommentaaride tulemusena on selge – juriidiliselt on kõik täiesti okei, kuid paljude valijate jaoks on tegemist äärmiselt küünilise käitumise ja riigi raha raiskamisega.

Sarnaseid skandaalikesi kerkib aastas palju tänu Riigikogu liikmete erinevatele kuluhüvitisskeemidele. Kord ei ole arusaadav, kas valijatega kohtumise asemel osteti koju majoneesi, kord võetakse liisingusse auto, kuigi endal juhilube ei ole, kord hüvitatakse segastel asjaoludel kellegi õigusabikulusid. Tihti on need juhtumid juriidilises mõttes piisavalt hallis alas, et kindlat ja kohest süüdimõistmist vältida, kuid iga sellise skandaaliga langeb rahva silmis Riigikogu kui institutsiooni ja ka Riigikogu liikmete endi usaldusväärsus ning tõsiseltvõetavus.

Olen seisukohal, et Riigikogu maine säästmiseks tuleks selliste JOKK-skandaalide tekkimise võimalus juba eos ära kaotada. Jah, ideaalses maailmas kasutatakse kuluhüvitisi ja transporditoetust eesmärgipäraselt ning Riigikogu liikmete elamiskulusid Tallinnas kaetakse vaid nendel, kes seda tõeliselt vajavad ning kellel vastasel juhul oleks oma kodukandis, kaugel Tallinnast, kodu ja valijatega side säilitamine keeruline. Paraku ei ole maailm ideaalne ning Riigikogu Kantseleil sisuliselt võimatu kontrollida iga hüvitise õiguspärasust nii juriidilises kui moraalses mõttes.

Riigikogu liikme palk, mis järgmisel aastal tõuseb 5414 euroni, on piisav, et lubada endale mitme elukoha ülalpidamist, normaalses seisukorras sõiduvahendit ja/või ühistranspordi pileteid ning ka mitmeid väga esinduslikke kohtumisi valijatega. Täna on nendeks lisakuludeks ette nähtud kuni 50% Riigikogu liikme palgast (kuni 20% palgast eluasemekuludeks ja 30% palgast muudeks kuludeks), lihtliikme puhul järgmisel aastal seega kuni 2707 eurot igas kuus.

Möönan, et ka edaspidi peaksid hüvitatud saama näiteks tööga seotud lähetuskulud ametlike visiitide puhul ning osade kulude hüvitamise võimalus võiks olla ka fraktsioonil (näiteks uuringute ja ekspertiiside kulud), kuid muus osas oleks täiesti aus lasta Riigikogu liikmetel endil otsustada, kuidas oma mitmekordset Eesti keskmist palka kõige mõistlikum kasutada on. Jah, see paneb Tallinnast kaugemal elavad liikmed veidi kehvemasse olukorda kui Tallinnas elavad riigikogulased, kuid Riigikogu tõsiseltvõetavuse mõttes on see samm vajalik. Tänane Riigikogu liikme palk on piisavalt suur, et see probleem ei oleks ületamatu.

Kas järgmised presidendivalimised tulevad nagu varasemad?

Päevapoliitika / 30/08/2022

Artikkel ilmus 28.08.2022 ERR arvamusportaalis.
English version published on 29.08.2022 at news.err.ee.

Viimatised presidendivalimised on meile küll toonud uued presidendid, kuid valimiste protsessiga ei ole paljud rahule jäänud. Vahetult enne ja pärast valimisi on valimissüsteemi muutmisest olnud palju juttu, kuid see ei ole kuhugi viinud. Kui soovida süsteemi enne järgmisi valimisi parandada, on praegu selleks viimane aeg…

Artikli täistekst:
https://www.err.ee/1608696640/sander-maripuu-kas-jargmised-presidendivalimised-tulevad-nagu-varasemad

Kolm ideed kuidas muuta pensioniks kogumist atraktiivsemaks

Üldine / 26/06/2023

Artikkel ilmus 18.07.2022 EPL arvamusportaalis.

Rahapõrsas

Tänu mõni aasta tagasi ellu viidud pensionisüsteemi reformile on võrreldes kahe aasta taguse ajaga täna Eestis 200 000 inimest vähem, kes oma palgast kindla protsendi pensioniks mõnda II samba pensionifondi suunavad. Samuti on eelmisest sügisest alates oma pensionipõlve arvelt tarbijate kätte liikunud umbes 1,5 miljardit eurot (see ei ole tõenäoliselt tänase rekordilise inflatsiooni põhilisi põhjuseid, aga abiks ikka). Raha on küll nüüd vaba, aga kuidas suunata rohkem inimesi tagasi oma pensionieale mõtlema ja kindlustama ennast järsu sissetulekulanguse vastu pensionile jäädes?

Seoses senise “kohustuslik II sammas ja vabatahtlik III sammas” süsteemi lõhkumisega arutles Dr Magnus Piirits Arenguseire Keskusest kas tasuks ehk nüüdseks kaks vabatahtlikku sammast liita. Nagu Dr Piirits ka ise järeldab, ei anna sammaste mehhaaniline liitmine tõenäoliselt suurt kasu. Samuti on II ja III sammas oma olemuselt piisavalt erinevad, et oleks vaja läbi mõelda palju esmapilgul väikeseid otsustuskohti, mis tahes-tahtmata muudaksid seni kehtinud reegleid ühe, teise, või mõlema samba osas. Selliseid, väga pikaajalise mõjuga muudatusi, mis nõuavad ka hulganisti ettevalmistusi ja arendustöid pensionifondide haldajatelt, ei saa vastu võtta kiirustades.

Siiski on tänane pensionisüsteem justkui kahe ja poole jalaga taburet, nagu Dr Piirits praegust olukorda hästi ilmestab. Seetõttu on selge, et pikas plaanis vajame paremat lahendust pikaajalistele probleemidele – et vähendada vaesusriski ning sissetulekute vähenemist pensionieas ning võimaldada rohkematel inimestel omaenda kogutud vara toel väärikalt pensionipõlve veeta. Arvestades seniseid rahvastikutrende ja töötava rahvastiku osakaalu vähenemist, on pensioniks vabatahtliku kogumise senisest parem võimaldamine möödapääsmatu. Juba täna on riiklik vanaduspension, ehk I sammas riigieelarvele suureks koormaks, samas pensionäri jaoks tõenäoliselt liiga väike, et hoida sama elukvaliteeti, kui enne pensionile jäämist.

Kuigi minu isiklikud vaated pensioniks kogumise kohustuslikkusest lähevad lahku viimase suure pensionireformi autorite vaadetega, siis loodetavasti nõustuvad nemadki, et vabatahtlik pensioniks kogumise soodustamine on igati mõistlik. Loomulikult tuleks kõik võimalikud muudatused ja nende pikaajalised mõjud eraldi ja koostoimes hoolikalt analüüsida, kuid pakun esmaseks aruteluks allpool mõned ideed.

Esiteks, kui praegu on II sambasse võimalik suunata 2% oma brutopalgast, millele riik lisab 4% sinu sotsiaalmaksu arvelt, siis tulevikus võiks olla võimalik omapoolset maksueelset panust mõnda pensionifondi määrata ise, teatud piirini, näiteks kuni 10% oma brutopalgast (millele sotsiaalmaksu arvelt lisanduks endiselt 4%). Automaatsed, igakuised laekumised, millele ei pea ise mõtlema, on parim viis stabiilselt oma pensionivara kasvatada.

Teiseks, III samba puhul kehtib tulumaksusoodustus summale, mis ei ületa 6000€ aastas (või 15% brutosissetulekust) ehk 500 eurot kuus. See summa on püsinud sama suurena vähemalt viimased 10 aastat. Sama ajaga on inflatsioon olnud pea 30% ning keskmise palga kasv 88%, mis tähendab, et selle summa võiks vabalt tõsta ka 7800€ või koguni 11 300€ peale. Ka tulevikus võiks tõsta seda enam-vähem samas tempos keskmise palgaga.

Kolmandaks, täna ei ole võimalik tööandjal panustada otse oma töötajate pensionivarasse. Tulevikus võiks see vabalt olla tööandja poolse motivatsioonisüsteemi üks osa, koos palga, tulemustasude, spordikompensatsiooni ja muuga. USA-s on toimiv süsteem, kus tööandjad saavad kas osaliselt või täielikult samastada töötaja panuse pensionifondi (loomulikult jällegi teatud piirini). Iga 1 euro pealt, mida töötaja oma (bruto)palgast pensionifondi suunab, paneb tööandja juurde näiteks 0,25 eurot, 0,50 eurot või 1 euro. Lisaks töötajate jaoks atraktiivsemaks tööandjaks muutumisele, saaks sellist toimimist julgustada ka näiteks riigipoolsete maksusoodustustega (pensionidesse suunatud summade ulatuses) nendele ettevõtetele, kes oma töötajatele sellist võimalust pakuvad.

Kokkuvõttes on täna võimalik pensioniks investeerida vaid selleks spetsiaalselt loodud II ja III samba fondide kaudu. Seda valikut võiks aga laiendada, näiteks ka üksikaktsiatele, võlakirjadele ja (mitte-pensioni)fondidele, kuid miks mitte ka kinnisvarale ja krüptovaluutadele. Hetkel on küll võimalik avada investeerimiskonto, millega ei pea iga-aastaselt kapitalikasvult tulumaksu maksma enne kui raha sealt välja võtta, kuid selle võimalused on piiratud finantsinvesteeringutega ning samuti peab sissemakseid ületavatelt väljamaksetelt maksma täielikku 20-protsendilist tulumaksu. Spetsiaalne pensioni-investeerimiskonto võiks lubada laiemat valikut investeeringuid ning teatud vanusest alates ja teatud ulatuses väljamaksed võiksid olla kas täielikult või osaliselt tulumaksust vabastatud. (Sarnaselt peaks uuendama ka tava-investeerimiskonto võimalusi, kuid see on juba teine teema.)

Kindlasti vajaks uuendatud pensionisüsteem ka kogutud varade väljamaksmise korda, kuid see peab juba tulenema otseselt tehtud muudatustest ning vajab täpsemat analüüsi. Elu lõpuni fikseeritud väljamaksetega kindlustuslepingud on ilmselt möödapääsmatud, sest vältida tuleks olukorda, kus kogutud pensionivara juba väga väärikas vanuses ühel hetkel lihtsalt otsa saab. Kuid kes on jõudnud pensioniks veidi suurema portfelli endale koguda, peaks saama sellega ka veidi vabamalt ümber käia.

Tuleviku pensionisüsteem peaks olema oluliselt paindlikum ning võimaldama inimesel vastavalt enda soovile ja riskitaluvusele investeerida erinevatesse instrumentidesse, soodustades eelkõige kindlamaid ja turvalisemaid investeeringuid (senised II ja III samba fondid), kuid pakkudes riskialtitele teatud piirini ka võimalust oma investeerimisportfelli laiendada. Seda muidugi eeldusel ja tingimusel, et need investeeringud on mõeldud ennekõike pensionieas realiseerimiseks ja parema äraelamise tagamiseks. Mida paremini suudavad inimesed end vanaduspensioniks ise ette valmistada, seda paremad on riigi võimalused oma tähelepanu suunamiseks muude probleemide lahendamisele.

On otsevalimisest parem idee, mille abil presidendikriisid lõpetada

Päevapoliitika / 28/08/2022

Pea aasta tagasi, 28. augustil 2021 kirjutasin EPL’ile arvamusloo presidendivalimiste korra teemal. Mingil põhjusl jäi see mul tookord siia blogisse üles panemata, parandan siinkohal selle vea. Ilmselt kirjutan antud teemal lähiajal ka uue artikli.

On otsevalimisest parem idee, mille abil presidendikriisid lõpetada

Loetud nädalad enne presidendivalimiste esimest vooru on meil välja käidud küll palju nimesid, kuid ühed ei sobi valijatele, neist rohkemad aga ei soovi ise valituks saada. Isegi, kui poliitikud proovivad end välja vabandada põhjendusega, et kandidaat ongi vaja üles seada alles neli päeva enne valimisi ja küll selleks ajaks ka sobiv inimene leitakse, on üsna selge, et avalikkuse ootus on midagi muud. Üksikud päevad või isegi tunnid järgnevates voorudes võimalike kandidaatidega tutvumiseks ei ole piisavad. Võrdluseks: riigikogu valimiste kandidaadid on teada hiljemalt 40. päeval enne valimisi.

Tänane valimiste protsess on liiga keeruline

Kuigi eelmistel valimistel oli debatti kandidaatide vahel üsna ohtralt, jäi puudu lõplikust vormistamisest – ükski võistlustule läbinud kandidaatidest ei saanud lõpuks ihaldatud ametit. Segase olukorra üheks põhjuseks on Vabariigi Presidendi valimise keeruline kord. Riigikogu kolme ja Valimiskogu kahe vooru peale on kokku kolm erinevat hetke uute kandidaatide ülesseadmiseks ning 2016. aasta näitel ei pruugi ka need viis vooru lõplikku nime anda. Alates 1996. aastast toimunud viiest presidendivalimisest tervelt kolmel juhul ei osalenud lõplik võitja esimeses valimisvoorus.

Üks lihtne lahendus oleks sisse seada presidendi otsevalimised. Selle vastu on aga välja toodud erinevaid argumente ja teiste seas ei toetanud seda nii meie Põhiseaduse loojad kui ka 2013. aastal kogunenud ja teemat põhjalikult arutanud Rahvakogu. Parlamentaarses riigis nagu Eesti, kus presidendi roll on väike ja suuresti tseremoniaalne, oleks otse valitud presidendi mandaat ebaproportsionaalselt suur võrreldes tema tegeliku võimuga. Umbes 50% osalusega valimiste puhul tähendaks võiduks vajalik 50%+1 häält massiivset, pea 222 000 valija mandaati. See on 70 korda suurem riigikokku valitute keskmisest 3178-st häälest või 10-20 korda suurem viimaste peaministrite häälesaagist (viimaste valimiste näitel).

Kolm vajalikku muudatust

Otsevalimistest paremini sobiks meile olemasoleva süsteemi oluliselt lihtsamaks muutmine. Selleks tuleks lühidalt öeldes teha kolm asja – jätta ära valimisvoorud riigikogus, kaotada võimalus voorude vahel uusi kandidaate esitada ning valimiskogus tuua tasakaal riigikogu ja KOV-ide esindajate vahel tagasi haldusreformi-eelsele tasemele.

Suure KOV-esindatusega Valimiskogu aitaks valimisi rahvale lähemale tuua ja aitaks luua ka suuremat ning avalikumat debatti kandidaatide üle arutamiseks. Teisalt muudaks see keerulisemaks erakondade juhtkondade kitsamad tagatoakokkulepped – erakondade keskkontoritest veidi kaugemal asetsevad või üldse valimisliitudest valituks osutunud inimesed on reeglina oma otsustes ka iseseisvamad.

Mõistlik aeg kandidaatide ülesseadmiseks, näiteks kaks nädalat, oleks piisav nii kandidaatidele enda tutvustamiseks kui rahvale nendega lähemalt tutvumiseks. Ning kui on kindel, et viimasest voorust väljub üks kandidaatidest võitjana, ei ole niivõrd oluline, kas neid oli esimeses voorus kolm või kolmteist. See välistaks ka n-ö musta hobuse esile kerkimist viimasel tunnil, nagu juhtus viimastel valimistel.

Kuigi viimati saime endale hea presidendi, kelle populaarsus on täna endiselt kõrge, võiks tulevikus olla presidendivalimiste protsess selgem, arusaadavam ja kindlama lõpptulemusega. Nii lõpeb palagan ja tekib selge protseduuriline arusaam nii rahval kui poliitikutel endil, kuidas riigi esindussümboli valimine läbi viiakse.

Abieluteemaline rahvaküsitlus on tänasel kujul argpükslik

Üldine / 30/03/2021
Photo by Element5 Digital on Unsplash

Alustuseks pean kinnitama, et kuulun isikute hulka, kes ei pea õigeks inimõiguste üle hääletamist üldrahvalikul referendumil. Siiski, kui tuleb referendum, võiks see vähemalt tulla aus. Ma ei räägi siinkohal koalitsiooni teerullitaktikast referendumi läbiviimiseks ega opositsiooni äärmuslikku hulka piinliku sisuga muudatusettepanekuid, mis seda takistada püüavad. Ma räägin sellest, et hetkel koalitsiooni pakutud referendumiküsimus on argpükslik ja paistab küsivat üht, tegelikult aga küsib midagi muud.

Täpsemalt – praegu on laual küsimus koalitsiooni pakutud sõnastusega “Kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?”. Kõlab lihtsalt, kuid tegelikult on mõlema vastuse puhul tulemus sama – ühel juhul jääb kehtima tänane olukord ja abielu sõlmitakse endiselt mehe ja naise vahel, teisel juhul ei kavatse võimuliit samuti midagi ette võtta ja tänane olukord ei muutu. Ainukene vahe JAH ja EI vahel on see, et JAH vastuse võidu puhul saaks abielu definitsiooni muuta vaid uus rahvahääletus. Kõik muud seadusemuudatused ja otsused mida erinevate koalitsiooniliikmete arvates võiks kummagi tulemuse puhul vastu võtta või tühistada on juriidilises mõttes puhas poliitmull ja -häma. Seega oleks ausam ja selgem referendumiküsimus “Kas tänast abielu definitsiooni võib tulevikus muuta vaid rahvahääletusel?” Sellist varianti valitsus aga ei kasuta, sest see kõlaks jaburalt ja tarbetult, eriti tänases olukorras, kus on palju enam põletavamaid teemasid.

Kui aga soovida päriselt küsida rahva arvamust ja ausal teel referendum läbi viia, siis oleks selleks lihtne tee. Negatiivse küsimuse asemel (kas senine olukord peaks jääma samaks) saaks küsida positiivse küsimuse – “Kas abiellumise õigus peab laienema ka samast soost paaridele?” Sellisel juhul oleks täiesti selge, mis juhtub kummagi vastuse puhul – kas olukord ja abielu definitsioon jäävad samaks või olukord muutub ja abielu definitsioon laieneb. Tundub aga, et koalitsiooniliikmed, kelle isiklik eelistus on abielu kitsas definitsioon, kardavad, et referendumil osalejate enamus eelistab midagi muud, mistõttu on referendumil sisuliselt vaid üks võimalik tulemus. Ma ei oska seda teisiti kirjeldada kui argpükslikkus.

Erakorralistest valimistest kaotaksid riigikogu välised jõud

Päevapoliitika / 28/08/2022

Eile õhtul kirjutsin valmis ühe arvamusloo võimalike erakorraliste valimiste tagajärgede kohta erinevatele poliitilistele jõududele. Pärast selle Postimehele saatmist aga enne avaldamist jõudis president loomulikult Taavi Rõivase peaministrikandidaadiks nimetada, mistõttu võib see veidi ajast maha jäänud tunduda. Aga riigikogu pole veel Rõivast peaministriks kinnitanud ja uus valitsus veel koos ei ole. Seega võib kõik veel juhtuda.

Artikli Postimehe veebis ilmunud versioon on kättesaadav siit.

Erakorralistest valimistest kaotaksid riigikogu välised jõud

Kas Siim Kallase ootamatu loobumine Reformierakonna peaministrikandidaadi kohast tõi endaga kaasa valitsuskriisi, on see vindunud juba varasemast, või pole veel õieti pihta hakanud, oleneb valitsuskriisi definitsioonist. Ja nagu minu erialakaaslased väga hästi teavad, ei ole riigi-(ja üleüldse sotsiaal)teadustes ükski mõiste üheselt mõistetavalt defineeritud. Aga see ei olegi oluline. Praeguse pingelise (kuid samas vägagi huvitava) olukorra lahendamiseks on välja pakutud mitmeid erinevaid võimalusi. Küll on mõeldud välja erinevaid koalitsioonikombinatsioone Reformierakonnaga või ilma, peaministrikandidaate sellest või teisest erakonnast, või üleüldse väljastpoolt tegevpoliitikat. Üsna palju on välja käidud ka ideed korraldada erakorralised valimised, samal ajal 25. mail toimuvate Euroopa Parlamendi valimistega. See lööks kindlasti kaardid laual segamini, kuid üldpilt jääks tegelikult samaks – riigikokku pääseks suure tõenäosusega uuesti seal praegu juba sees olevad erakonnad.

Täpset valimistulemust on üsna raske ette ennustada, viimased küsitlusandmed on pärit jaanuarist, kui poliitmaastik oli veel rahulik, kuid kui president homme ütleks, et erakorralised riigikogu valimised toimuvad 25. mail (mis juriidiliselt tegelikult võimalik ei ole, aga näitlikustamise mõttes ütleme, et on), oleksid võrreldes eelmiste valimiste tulemustega suurimad tõusjad ilmselt IRL ja sotsiaaldemokraadid. Mõlema toetus on võrreldes viimaste valimiste eelse ajaga suurenenud, ning seda näitasid ka sügisel toimunud KOV valimised. Keskerakonna toetus on umbes-täpselt sama, mis 2011. aasta veebruaris, neil on oma kindel valijaskond, keda kahe kuuga on raske (kuid mitte ilmtingimata võimatu) kuskile kõigutada, ning on ka vähetõenäoline, et neid kuskilt juurde tuleb (eriti arvestades Edgar Savisaaare viimaseid sõnavõtte Ukraina teemal).
Suurimaks kaotajaks erakorraliste valimiste korral paistab olevat Reformierakond, kes aastase vahevalitsuse juhtimisega suudaks ehk veidigi oma nägu taastada (eeldusel et kõik läheb rahulikult ja suurematest skandaalidest suudetakse hoiduda), kuid keda praegusel hetkel valitsuskriisi tekitajatena nähakse. Kindlasti suudetaks oma valijaskonda tänu küllaltki võimsale parteiaparaadile ja -eelarvele mingil määral mobiliseerida, aga erakorralistest valimistest võitjana välja tulla oleks äärmiselt keeruline.

Tegelikult aga tähendaksid erakorralised valimised veelgi valusamat hoopi riigikogusse hetkel mittekuuluvatele poliitilistele jõududele ja liikumistele – täna juba erakondadena eksisteerivatele EKRE-le ja Rohelistele (jah nad tegutsevad veel) ning parteistaatuse poole pürgivatele muudele jõududele nagu Vabaerakond (VIK), Kristiina Ojulandi Rahva Ühtsuse Erakond jne. Nemad on oma tegevust korraldanud eeldusel, et järgmised riigikogu valimised toimuvad 2015. aasta 1. märtsil, mitte kahe ja poole kuu pärast. Ainuke eelnimetatutest, kes mingigi nimekirja ja programmi suudaks ehk kokku panna, oleks EKRE. Siiski on nad praegugi väga vähe pildil olnud ja ilmselt jääksid suures valimistekeerises tagaplaanile. Valimistulemus ei ületaks neil suure tõenäosusega valimiskünnist. Sarnane, ainult et palju hullem seis on ka Rohelistel.

Ülejäänud liikumistel poleks aga võimalik omaenda nimekirjadega valimistel osaleda. Esiteks oleks selleks vaja registreeritud erakonda vähemalt 1000 liikmega. 1. aprillist langeb see nõue küll 500 peale, kuid kas sellistki inimhulka mõne ühenduse taga seisab? Tänasel päeval ilmselt mitte. Teiseks, isegi kui hommepäev registreeriks näiteks Andres Herkel Vabaerakonna koos 1000 liikmega ametlikuks parteiks ei oleks neil võimalik valimistel oma nimekirjaga osaleda – riigikogu valimise seaduse §26 lõige 1 lubab valimistel osaleda vaid erakonnal, kes on kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse hiljemalt 90 päeva enne valimispäeva. 25. mai puhul oli selleks päevaks 24. veebruar. Ainuke variant oleks kandideerida kas olemasolevate erakondade nimekirjades, mis «kartellierakondade» vastase mõtteviisiga väga ei ühti, või üksikkandidaatidena, mis samuti soovitud tulemusi ilmselt ei annaks.
Erakorralised valimised tähendaksid ka seda, et järgmised riigikogu valimised toimuksid alles nelja aasta pärast. Seega kaoks ära võimalus, et enne 2018. aasta maikuud (ehk keset meie ELi eesistumist ja EV 100. aastapäeva aastat) oleks mõnel uuel jõul võimalik end kokku võtta, meie veidi sumbunud poliitmaastikku tuulutada ning riigikokku pääseda. Kaardid mängitaks ümber juba mängus oleva nelja suurpartei vahel, mis ei pruugi iseenesest halb variant olla. Aga see võtaks ära võimaluse uute alternatiivide tekkeks. Samas hoitaks ära veel ühe aasta valimisrallit ja kampaaniaid. Ka aasta pärast ei pruugi meil olla ühtegi uut erakonda ning valik oleks ikka sama mis täna. Võib-olla ei ületaks ükski uus jõud valimiskünnist. Kes teab.

Veel uutest tuultest poliitikas

Parteipoliitika / 20/02/2014

Kui hiljuti rääkisin kahest erakonnastaatust taotlevast liikumisest, siis viimastel päevadel on meedias kajastatud veel kahte uudist, mis meie parteimaastikku mõjutavad.

Anvar Samosti pressikonverents 19.02.14. Foto Toomas Huik/Postimees
Anvar Samosti pressikonverents 19.02.14. Foto Toomas Huik/Postimees

Esimeseks neist oli eilne (19.02.2014) Anvar Samosti pressikonverents, kus ta avaldas oma soovi kandideerida IRLi nimekirjas Euroopa Parlamenti, saada mitukümmend tuhat valijate häält ning kasutada saadud mandaati Eesti heaks. kahjuks ei ole keegi Samostile vist seletanud, et Euroopa Parlamendi valimistel Eestis annavad valijad oma hääle erakonnale (või üksikkandidaadile), mitte individuaalsele kandidaadile. Seega on üsna raske tagantjärele kindlaks teha kui mitu häält saab IRL just Samosti tõttu. Samuti pole IRL minu teada oma Europarlamenti kandideerijate nimekirja kinnitanud (kuigi mul ei ole suurt kahtlust, et Samost sinna võetakse).

Teisalt tõi Samost oma pressikonverentsil välja väga olulise mõtte – Eesti poliitikas on vaja uusi inimesi ja uusi mõtteid. Ta ei ole küll ise neid mõtteid avalikustanud, aga vähemalt suund (IRL – rahvuslik, konservatiivne, populistlik, pigem parempoolne) on teada.

A.E.R. - Algatus "Elamisväärne Riik". algatus.ee
A.E.R. – Algatus “Elamisväärne Riik”. algatus.ee

Täna (20.02.2014) ilmus aga teade, et 20 ühiskonnategelast tegid ja allkirjastasid üleskutse (nimega Algatus “Elamisväärne Eesti” ehk A.E.R.) murda poliitiline seisak. Kõlab nagu juba kordi läbiproovitud lähenemine? Võib-olla. Kuid asja lähemalt vaadates paistab, et tegu on pigem Harta 12 ja Rahvakogu seguga kui pigem ühe või teisega. Ühelt poolt on välja toodud üsnagi konkreetsed ideed ja mõtted kuidas muuta Eesti paremaks kohaks kus elada, teisalt küsitakse ka asjast huvitatute arvamust, palutakse tagasisidet ja kriitikat, loodud on veebileht ja FaceBooki ning Twitteri kontod. Seega ei paista tegemist olevat lihtsalt umbmääraste “tehke Eesti elu paremaks!” stiilis soovmõtlemisega, millele järgneb ootus, et juba poliitiline süsteem (milles pettumist ise tegelikult ka tunnistatakse) ise midagi muutma hakkaks. Üleskutse autorid ise on siiski jäänud erineval määral äraootavatele seisukohtadele. Brit Kerbo näiteks väljendas (oma isiklikku) seisukohta, et tema oleks valmis praegustele parlamendierakondadele konkurentsi pakkuma. Juhan Kivirähk ütles aga, et algatuse loojatel pole kokkulepet uue erakonna loomiseks ning tema sellega tegelema ei hakkaks, küll aga toetaks seda. Rein Raud samuti omasõnutsi erakonda looma hakata ei plaani, aga saab aru et üks osa allakirjutanutest kavatseb “jõuda konkreetsema poliitilise eneseteostuseni.” Milline osa täpsemalt? Eks elame-näeme.

Praegu paistab, et algatuse algatajad koosnevadki kahest grupist – ühed, kelle arvates võiks aeg olla küps käised üles käärida ja sõnade asemel ka tegudeni jõuda, ning teised kes esimesi ideede tasandil toetavad, aga ise käsi määrida ei taha. Praegu on mõte õhku visatud ning oodatakse rahva reaktsioone – kas on mõtet parteid looma hakata või oodatakse midagi muud.

 

EDIT: Tagantjärele tarkus on see kõige suurem. Tegelikult polnud keegi minule seletanud, et seekordsed valimised toimusid veidi teiste reeglite järgi, ning valijaid said hääle anda justnimelt üksikisikule. Sellegipoolest jäi Samosti häältesaak umbes viiejapoolekordselt allapoole püstitatud eesmärki, ning ta kogus “vaid” 3626 valija poolehoiu.

Elu võimalikkusest sügistalvisel Saaremaal

Kohalik poliitika / 28/08/2022

Kirjutasin eelmisel nädalal selle blogi jaoks ühe arvamusloo, seekord veidi vähem poliitilisest ja rohkem majanduslikust vaatevinklist. Kuigi, tugevate ja osavate poliitikutega saab siinkohal kindlasti nii mõndagi ära teha. Kuivõrd loo keskmeks oli Saaremaa, otsustasin seda pakkuda ka Saarte Hääle (Saaremaa üks kahest päevalehest) toimetusele ning täna ilmuski see nii nende veebis, kui ka (minuteada) trükis.

Link artiklile Saarte Hääle veebis on siin.

Elu võimalikkusest sügistalvisel Saaremaal

Alustuseks: olen Saaremaalt, Kuressaarest pärit ja veetnud oma elu esimesed 18 aastat just seal. Saaremaal on suvel hea olla. Seda teavad kõik. Linn on inimesi täis, toimuvad festivalid, üritused ja kontserdid, rannas on vesi soe ja päike veel soojem. Avatud on kohvikud ja restoranid, turul on saada värsket head ja paremat. Kahjuks on suvi tulenevalt meie kliimavöötmest üürike ning juba septembri keskpaigaks on turistide hordid läinud ja elu taas rahulik. Ja mõnele ehk meeldibki nii. Siiski võib turismihooaja lühidust pidada üheks takistavaks teguriks Kuressaare ja kogu Saaremaa arengus.

Üheksa kuud madalhooaega

Nimelt on (eriti noorte seas) põhilised argumendid saarelt lahkumiseks esiteks tööpuudus ja teiseks meelelahutuse vähesus. “Saaremaal pole midagi teha” – pole vahet, kas siinkohal mõeldakse kultuuriüritusi, pubisid-klubisid, paintball’i või muud. Umbes üheksa kuud aastast nii ongi. Inimeste vähesuse tõttu tõmbavad meelelahutusasutused oma tegevust tagasi ja üritusi, mida ka kohalikud nautida saaksid, toimub palju vähem.

Vähenenud käibe tõttu vabaneb palju teenindavat personali ja allesjäänute palk võib väiksema töökoormuse tõttu kannatada.

Vabanenud teenindustöötajatel on kasulik minna tööle mandrile, näiteks Tallinna või Tartusse, kus aastaaegade vaheldumine ettevõtetele sellist mõju ei avalda. Ennast mandril juba sisse seadnud inimesi tagasi kodusaarele meelitada on aga üsna keeruline.

Selle olukorra parandamiseks on tegelikult kaks suunda, mis kindlasti ei ole teineteist välistavad, vaid pigem vastupidi.

Esiteks tuleks luua Saaremaale töökohti, mida hooajalisus ei mõjuta, ning rakendada nii kohalikke kui ka imporditud “mandrikaid”. Loomulikult on seda lihtsam öelda kui teha. Suuremate konkurentsieelisteta ülejäänud Eesti ees (kui spaahotellide rohkus välja arvata, kaunist loodust leiab tegelikult ka mujal Eestis) võistleme ju kõikide teiste omavalitsuste ja maakondadega. Lisaks räägivad meie geograafiline asukoht ja potentsiaalsed ligipääsetavuse probleemid mõneti meie kahjuks.

Teine, mõnes mõttes lihtsamini teostatav suund on turismihooaja pikendamine terve aasta peale. Talvepuhkus Saaremaal ei pruugi praegusel hetkel ehk kuigi kutsuva ideena kõlada ning olukorra muutmine ei ole ühe hooajaga ilmselt võimalik. Peaksime siiski proovima seda saavutada.

Stabiilsem turistide arv terve aasta jooksul lubaks meie majutus- ja toitlustusasutustel hoida inimesi tööl ka kevad-, sügis- ja talvekuudel ning vähendaks sissetulekute kõikumisest tulenevat ebastabiilsust. Kindlad töökohad vähendaksid teenindustöötajate (ja nende perede) vajadust kolida mandrile või välismaale paremat elu otsima. Ühtlasi rahuneksid närvid paljudel Saaremaa ettevõtjatel, kelle praegune eluspüsimine sõltub otseselt mõnest ilusast suvekuust, misjärel tuleb, hambad ristis, üheksa kuud kuidagi ots-otsaga kokku tulla.

Spaaremaa wellfest – samm õige suunas

Aastaringselt tegutsevad lõbustus- ja toitlustusasutused ning aset leidvad üritused tõstaksid elukvaliteeti ka alalistel saareelanikel. Atraktiivne elukeskkond suurendab meie atraktiivsust ka mandrieestlaste jaoks (ja miks mitte ka mujal elavate Eesti sõprade jaoks), kes uut elu- või töökohta otsivad. Tööandjatel oleks julgem Saaremaal uusi töökohti luua ja kohalike suurenenud maksejõulisus kergendaks ka teiste siinsete ettevõtete elu.

Seega on hiljuti Kuresaare linnapea välja kuulutatud ja märtsis toimuv Spaaremaa Wellfest samm täpselt õiges suunas. Pakutakse erinevaid majutus- ja spaapakette, korraldatakse matku, mitmesuguseid treeninguid, koolitusi, õpitube, võistlusi, kontserte ja etendusi.

Eriti hea meel on mul majutusasutuste ja ettevõtete koostöö üle. Tegemist ei ole ühe spaahotelli üksiküritusega madalhooaega kergemaks muuta, vaid paljude osapoolte koordineeritud tegevusega, pakkumaks laiaulatuslikku programmi kõigile. Loodan siiralt, et sellest saab pikaajaline traditsioon ning sellele lisanduvad paljud muud üritused ja turismi arendavad ettevõtmised senisel madalhooajal.

Ja nendele, kellele turistide massid ja neid teenindavate asutuste tekitatud melu vastukarva on, rõhutan: esiteks aitab turistide tekitatud käive elus hoida kohalikku majandust ja anda tööd paljudele, kes turismi puudumisel peaksid õnne mujalt otsima. Teiseks on Saaremaa tegelikult üsnagi suur saar. Olen täiesti kindel, et kui ka Kuressaare peaks kasvama kolm korda praegusest suuremaks (vahet pole, kas pindalalt, rahvaarvult või mõlema osas), leiduks ikkagi kohti, mis jäävad linnakärast ja rahvamassidest kaugele ja puutumata.

Sander Maripuu
Tallinnas õppiv saarlasest tudeng