Ühtne Eesti
Tänu osavale (või rumalale?) nimeskandaalile teavad vist kõik vähegi poliitikast huvitatud inimesed, et Kristiina Ojuland on loomas uut erakonda. Toimunud on juba ka asutamiskoosolek. Iseenesest suhtun ma meie poliitmaastikku raputavatesse sündmustesse äraootava põnevusega. Siiski kardan ma, et sellel seltskonnal, hoolimata nende (võimalikest) parimatest kavatsustest, see trikk ei õnnestu. Loomulikult on juba pea kolmekümne asutajaliikme kokku saamine ning milleski üksmeelele jõudmine (milles täpsemalt, peale nime, pole meile veel avalikustatud) suur samm. Kuid siiski:
Esiteks toetub loodav erakond puhtalt Kristiina Ojulandi isiksusele. See on aga viimase aasta ajaga üsna palju räsida saanud – kõmulood tema kallist käekotist, Reformierakonna sisevalimiste skandaal, ning nüüd vastasseis riigi ühtede populaarseimate näitlejatega. Ärge saage minust valesti aru – kui inimesel on raha, siis minu meelest on ta vaba seda kulutama enda äranägemise järgi. Samuti ei usu ma, et Ojuland Reformierakonna sisevalimistel häältega manipuleerimise taga ise (ainuisikuliselt) oli, kui üldse. Mitteametlikud kanalid sosistasid Ansipi ja Ojulandi vahelisest hõõrumisest juba varem. Küll aga ei saa õnnestunuks pidada uue erakonna nimevalikut. Jah, meediaväljaanded kirjutasid mitu päeva temaatilisi artikleid, aga kas see oli seda negatiivsust väärt?
Teiseks oli lausa veidi kurb jälgida aasta alguses toimunud Ojulandi lähenemiskatseid Vaba Isamaalise Kodaniku (VIK) seltskonnale, millele ilmselget Ojulandile soodsat tulemust ei järgnenud. Ilmselt lootis ta, et tema pikaajalised kogemused poliitikas (ja ehk ka tema praegused järgijad) muudavad ta VIK’ile atraktiivseks koostööpartneriks, ning kindlustavad talle positsiooni VIK’i siseringis. Ilmselgelt nii ei läinud, ning edasi tuli minna üksi. Olen üsna kindel, et see oli ka VIK’i poolt õige samm – Ojulandi kaasamisega oleks toetajaid pigem kaotatud, kui võidetud. Siiski väitis Ojuland veel nädal tagasi, et tema eesmärgiks oleks enne Riigikogu valimisi moodustada VIK’iga üks erakond. Ehk proovib ta oma positsiooni tugevdada, et siis uuele ringile minna.
Kolmandaks puudub, vähemalt veel praegu, nn. Ühtse Eesti erakonnal selge sisu. Põhiliseks mantraks on üleüldised muutused riigivalitsemises, rahva usalduse taastamine ja muu selline, millele erinevad vabakonnad juba alates Silvergatest on rõhunud. Seega ei midagi uut. Kui VIK (hoolimata põhjaliku programmi puudumisest) on endiste Isamaalaste toel selgelt parempoolne ja pigem (rahvus)konservatiivne, ja seda on tunda, siis Ojulandi seltskond on oma põhimõtetest vähem rääkinud. Suuresti endiste Reformierakondlastena on tähtsad kindlasti liberaalsed põhimõtted, eriti majanduses. Samas on nende algatuse veebilehe foorum justkui väljavõte “Populistliku erakonna käsiraamatust” – Kas rahvas peaks valima presidenti otse? Kas Riigikogu liikmete arvu peaks vähendama? Kas alandame käibemaksu? Kas alandame riigisektori kulusid SKPs bürokraatia vähendamise kaudu? Teemade vastuseid on veelgi naljakam lugeda. Näiteks soovis keegi, et seaduseid kirjutataks mitte advokaatide vaid eesti keeles.
Kui nüüd võrrelda nn Ühtse Eesti seltskonda ja VIK’i ning MTÜ Parem Eesti (PE) poolt äsja algatatud Eesti Vabaerakonna Algatusrühma (EVA) käekäiku, on üsna selge kummal on reaalselt suurem lootus erakonna staatus saavutada. Kui Ojulandil oli 30. jaanuari õhtul koos 27 asutajaliiget, siis EVA’ga oli 31. jaanuari seisuga liitumissoovi avaldnud 101 inimest, kusjuures siia ei ole arvestatud VIK’i ja PE liikmeid, kes pole (veel) EVA’ga ühinenud.
