Kohalik poliitika

Kas rohepöördest võiks saada Saaremaa arenguvedur?

AI generated image of offshore wind turbines against a red background.
AI (Midjourney) nägemus meretuulepargist

Kuigi olen viimased 16 aastat mandril elanud, siis kodusaare käekäik on mulle endiselt südamelähedane. Saaremaa rannikule plaanitavatest meretuuleparkidest on seni põhiliselt räägitud visuaalse- ja mürareostuse ja kohalike vastuseius võtmes, proovisin siis vastukaaluks positiivselt mõelda.

Artikkel ilmus 13.06.2023 Saarte Hääles.

Kas rohepöördest võiks saada Saaremaa arenguvedur?

Saaremaa seisab silmitsi suurepärase võimalusega muutuda rohelise energiaga seotud tehnoloogiate arendamisel eestvedajaks ning saavutada tulevikus maine rohelise energia saarena. Mitmed planeeritavad meretuulepargid saare lähedal võivad juba lähiajal hakata tootma suurtes kogustes keskkonnasõbralikku energiat. Siiski ei tohiks Saaremaast saada vaid tugisammast mandrile viivale elektriliinile. Oskuslikult seda võimalust ära kasutades saaksime olla eeskujuks, kuidas meie rannikul puhuvat tuult ära kasutades arendada mitmekesiseid tööstusharusid, mis looksid töökohti, soodustaksid majanduskasvu ning aitaksid kaasa keskkonnasõbraliku tuleviku ehitamisele.

Kuigi praegu ei ole Saaremaa ümbruses veel ühtegi suurt meretuuleparki püsti pandud, käib erinevate arendajate töö hoogsalt ning juba käesoleva kümnendi lõpuks plaanivad mitmed neist elektritootmisega alustada. Et aga kohalikele saareelanikele ei jääks vaid tuulikute vaatamise nauding (ja omavalitsusele väike taluvustasu), peaksime juba täna mõtlema võimalustele, kuidas horisondile kerkivaid tuulikuid ja nende toodetud väikese süsinikujalajäljega elektrienergiat võimalikult hästi kohaliku tööstuse arenguks ära kasutada.

Esimeste suurte tuuleparkide ehitus võib alata juba kolme-nelja aasta pärast ning tuulikute oodatavaks elueaks hinnatakse vähemalt paarikümmet aastat. Selle perioodi jooksul tuleb neid ka hooldada, mis tähendab stabiilset nõudlust oskustööliste järele pikemaks ajaks. Kõrgelt tasustatud spetsialistid on aga igas piirkonnas teretulnud, mistõttu peaks Saaremaa võtma eesmärgiks saada Läänemere tuuleparkide üheks põhiliseks hooldusbaasiks. Kuigi Saare-Liivi meretuulepargi arendusala jääb Pärnule veidi lähemale kui Kuressaarele, räägib meie kasuks ka teiste, Saaremaa lääneküljele rajatavate tuuleparkide tulek, mistõttu oleks mõistlik koondada tuulikute hooldamise kompetents just Saaremaale. Lisaks juba olemasolevate ekspertide meelitamisele saab Saaremaa panustada ka uute ekspertide koolitamisse – nii Tallinna Tehnikaülikooli Kuresaare Kolledž kui ka Kuressaare ametikool pakuvad juba täna mitmeid merendusega seotud erialasid, mis võiksid tulevikus hõlmata ka tuugenite hooldust.

Tuuleparkidega kaasnev suurim kasu on aga märkimisväärne kogus elektrienergiat, mis on nii rahaliselt kui ka keskkonnasõbralikum, võrreldes fossiilkütustest saadavaga. Tuuleenergiat saab kasutada mitmetes roheenergiat kasutavates tööstusharudes. Investeeringud vesinikutehnoloogiatesse, mis võimaldavad vesiniku tootmist taastuvenergia abil, võiksid olla üks selline valdkond, avades ukse vesinikul põhinevale tööstusele. Kuigi paljud vesinikul põhinevad tehnoloogiad on veel arendamisjärgus, nähakse vesinikus suurt potentsiaali mitmete tööstusharude süsinikuheitmete vähendamisel. Kuna elektrienergia tarbimine on kõige efektiivsem selle tootmise lähedal, oleks loogiline arendada energiamahukat vesinikutootmist just Saaremaal.

Vesinikul on mitmeid kasutusvõimalusi, sealhulgas transport, energiasalvestus ja tööstuslikud protsessid. Kuigi iga saarlane ei pruugi lähitulevikus soetada vesinikautot, võib vesinik olla suure potentsiaaliga lahendus just meretranspordi süsinikuheitmete vähendamiseks. Transpordilaevad, mis opereerivad maailmameredel, vastutavad umbes veerandi kogu maailma transpordisektori CO2 heitmete eest. Vesinik on üks potentsiaalne lahendus selle peaaegu miljardi tonni CO2 koguse vähendamiseks järgmistel aastakümnetel. Saaremaal juba täna tegutsev laevaehitussektor saaks vesinikutehnoloogiate kasutamisel merenduses olla üks maailma eestvedajaid ning Saaremaal toodetud vesinik võiks tulevikus liikuma panna enamiku Läänemerel opereerivatest alustest.

Lisaks merendusele võiks tuuleenergia ja sellest toodetud vesinik anda hoogu ka teistele tööstusharudele. Näiteks Soome lõunarannikul asuvas Inkoo väikelinnas plaanitakse rajada terasetootmistööstus, mis kasutaks energiaallikana tuuleenergia abil toodetud vesinikku ning mis seab eesmärgiks vähendada terasetootmise süsiniku jalajälge 95% võrra. Selliseid suuri tootmiskohti on Saaremaal küll keeruline rajada, kuid väiksemad ettevõtmised, mis suudavad ära kasutada soodsat ja puhta taastuvenergia allikat, võiksid Saaremaal leida tugevat toetust.

Mõned kuud tagasi allkirjastati Eesti vesinikuoru loomise leping, millega erinevad osapooled era-, avalikust- ja haridussektorist soovivad kiirendada vesinikutehnoloogia ja rohetehnoloogiate arendamist ning kasutuselevõttu. Sellesse projekti on kaasatud mitmed organisatsioonid, sealhulgas Saare Arenduskeskus, Saaremaa Wind Energy ja Baltic Work Boats. Loodetavasti on see üks esimesi samme, mis annab Saaremaa arengule olulise tõuke.

Kokkuvõttes seisab Saaremaa põneva võimaluse ees saada rohelise energia ja tuleviku tööstuse eestvedajaks. Planeeritavad meretuulepargid võivad anda aluse uutele tööstusharudele, mis mitte ainult ei tooda majanduskasvu ja töökohti, vaid aitavad kaasa ka keskkonnasõbraliku tuleviku loomisele. Selleks on aga vaja sihipärast tööd nii vallavalitsuse kui ka kohalike ettevõtjate ja elanike poolt. Meretuulepargid suure tõenäosusega tulevad – kas saarlastele jääb sellest vaid vaatamise ilu või ka midagi enamat, on aga juba meie endi teha.

Poolikuks jäänud haldusreform

Eesti KOV'id enne 2017. aastatArtikkel ilmus 15.01.2023 EPL arvamusportaalis.

Haldusreformiga on tänaseks tehtud esimene väike, kuigi oluline, samm – omavalitsusi on jäänud pea kolm korda vähemaks. Nende ülesanded, õigused ja tulubaas on aga suuresti jäänud samaks. Seega oleks õigem nimetada toimunut pelgalt haldusterritoriaalseks reformiks. Tõmmatud on uued piirid, kuid sisu on jäänud samaks. Alustatuga tuleb nüüd aga edasi liikuda.

Poolikult tehtud reform

2012. aastal pakkus toonane regionaalminister (http://haldusreform.files.wordpress.com/2012/10/eesmc3a4rkmudelid.pdf) välja 6 erinevat varianti haldusreformiks, kus valdade arv oleks jäänud kas samaks või oleks toimunud eri mastaabis liitumised. Kuigi ühe valikuna pakuti välja ka tänasele olukorra sarnast (70-100 vähemalt 3000 elanikuga valda), näitas esialgne analüüs eduvõimalust vaid valikutele, kus toimub valdade liitmine kas 30-50 tõmbekeskuse ümber koondunud vallaks või veelgi enam – maakonna suurusteks (vähemalt 25 000 elanikuga) omavalitsusteks.

Mõlemast toonase valitsuse osapoolest (Reformierakond ja Isamaa) on vähemalt üks, kui mitte mõlemad, sellest ajast saati pidevalt valitsuses olnud. Sellest hoolimata ei võetud analüüsis toodud nõu kuulda. Tulemuseks on samad probleemid, mida juba 10 aastat tagasi ette nähti – “uued omavalitsused on senistest suuremad ja suudavad oma ülesandeid täita mõnevõrra paremini, kuid pakutavad teenused ja nende kvaliteet erinevad omavalitsuseti endiselt olulisel määral.”

Kuigi 2015. aastal langetati põhimõtteline otsus sihtida valdade liitumisel vähemalt 11 000 elaniku eesmärki (välja arvatud mereliste saarvaldade erandid), täidab seda hetkel vaid 29 valda 79-st. Reegliks sai lõpuks 5000 elaniku miinimum, kusjuures 12 valda (ja veel 4 väikesaare valda) jääb ka allapoole seda. Uute piiride tõmbamine oli aga ka 2015. aastal vaid üks osa plaanitust. Laiapõhjaline ekspertkomisjon soovitas ümber vaadata ka omavalitsuste ja riigi vahelise ülesannete jaotuse ning rahastamismudelid, reformi sisuline pool jäi aga nii valitsuses kui Riigikogus heaks kiitmata. 

Vajadus ka sisuliselt edasi liikuda

Märtsis valitav uus Riigikogu koosseis peaks ühe ülesandena kindlasti ette võtta haldusreformi vormilise jätkamise ja sisulise alustamise. Ühelt poolt peab edasi minema valdade liit(u)misega, võttes minimaalseks eesmärgiks kas maakonnasuurused vallad või vähemalt 11 000 elaniku piiri. 

Teisalt tuleks ette võtta ka reformi sisuline osa ja vaadata üle kogu riigi ja kohalike omavalitsuste (edaspidi KOV) vaheline ülesannete jaotus. See ei tähenda ainult kohalikele omavalitsustele kohustuste lisamist. Olenevalt tulevaste omavalitsuste suurusest on ehk osa riigi poolt seni KOV-idele delegeeritud teenustest mõistlik lahendada riigi tasandil – sh osad sotsiaalteenustest, (teatud olukordades) haridusvõrk alates gümnaasiumiastmest, ühistranspordivõrk väljaspool suurlinnu jne. See vabastaks kohalikku ressurssi ja võimekust tegeleda senisest paremini kohaliku elu teemadega, nagu ruumiline planeerimine, heakord ja ettevõtluseks vajaliku kohaliku taristu arendamine. 

Suuremad ja paremini võimestatud omavalitused suudaksid selle tulemusel senisest paremini toetada kohalikke eripärasid ja olemasolevaid kompetentse arvestava ettevõtluse arengut, mis seni KOV-ide ülesannete hulka (vähemalt seaduse järgi) üldse ei kuulu. 

Kohaliku tasandi võimestamine

Skeptikud võivad siinkohal küsida – ja seda põhjendatult – et kas valdade jätkuv liitmine ei vii omavalitsusvõimu inimestest eemale? Senine veel mõistlikult lähedal asuv vallakeskus võib liikuda veelgi kaugemale ning paljukest jätkub kaugema kandi vallaelanikele enam tähelepanu, nii vaimset kui rahalist? Need hirmud ei ole kindlasti põhjendamatud, kuid ka siinkohal on lahendused tegelikult juba olemas. Nii nagu tuleks osad riigi ülesanded (ja kohustused) anda “allapoole” valla tasandile, nii saaks ka senisest palju enam otsustus- ja sõnaõigust anda vallas sees osavallakogudele.

Osavallad (Tallinnas linnaosakogud) on mõne valla (või Tallinnas linna) sees moodustatud territoriaalsed üksused, mille ülesandeks on kohaliku initsiatiivi ja identiteedi hoidmine, osavalla elanike kaasamine kohaliku elu küsimuste otsustamisse ning osavalla huvide esindamine suuremal, valla või linna tasandil. Nende senine tegutsemine, kus neid on loodud, on olnud pigem tagasihoidlik ning sõltub paljuski kohalikust halduskultuurist. 

Kuigi mõnel pool on neile ka reaalselt otsustusõigust ja ka eelarvet eraldatud, siis näiteks Tallinna linna puhul on tegemist ilma igasuguse reaalse võimuta institutsioonidega, mille “võim” piirdub õigusega mõningate linna otsustele anda oma arvamus (mida keegi arvestama ei pea) või küsida linna(osa)valitsuselt küsimusi. Sarnaseid tegevusi võiks samahästi läbi viia grupp aktiivseid linnakodanikke.

Eesti 200 KOV valimiste programm Tallinnas nägi ette linnaosade ja asumite senisest suuremat autonoomiat ja eelarvet. Samasugune suund tuleks võtta ka teistes omavalitsustes. Piirkondade paremaks esindamiseks valla (või linna-)volikogu tasandil peaks julgemalt kasutama ka valimisringkondasid. Need ei pea ilmtingimata olema reformieelsete valdade piirides. Minu sünnikodukandi näitel oleksid 14 valimisringkonda Saaremaal selgelt liig, kuid näiteks kolm (Kuressaare, Lääne-Saaremaa ja Ida-Saaremaa) võiksid Kuressaare linna olulisuse tasakaalustamiseks toimida küll (täna elab Kuressaares ligi pool Saaremaa elanikkonnast).

Lõpuks on kohaliku elu korraldus kohalike elanike küsimus ja riigi tasandil midagi konkreetset ette kirjutada oleks keeruline. Siiski saab Riigikogu, tihedas koostöös kohalike elanike ja nende esindajatega kohalikes volikogudes, paika panna üldised reeglid ja -suunad ning mõistlike lahenduste rakendamist ka (rahaliselt) toetada. See aga nõuab senisest põhjalikumat ja laiemat avalikku arutelu kohalike omavalitsuse rolli üle, mis vähemalt seni on valimiseelses tuhinas muude teemade varju jäänud. Loodetavasti olukord siiski paraneb ning haldusreform jätkub, mitte ei jää vaid kaardil joonte ümbertõmbamise ülesandeks.

Elu võimalikkusest sügistalvisel Saaremaal

Kirjutasin eelmisel nädalal selle blogi jaoks ühe arvamusloo, seekord veidi vähem poliitilisest ja rohkem majanduslikust vaatevinklist. Kuigi, tugevate ja osavate poliitikutega saab siinkohal kindlasti nii mõndagi ära teha. Kuivõrd loo keskmeks oli Saaremaa, otsustasin seda pakkuda ka Saarte Hääle (Saaremaa üks kahest päevalehest) toimetusele ning täna ilmuski see nii nende veebis, kui ka (minuteada) trükis.

Link artiklile Saarte Hääle veebis on siin.

Elu võimalikkusest sügistalvisel Saaremaal

Alustuseks: olen Saaremaalt, Kuressaarest pärit ja veetnud oma elu esimesed 18 aastat just seal. Saaremaal on suvel hea olla. Seda teavad kõik. Linn on inimesi täis, toimuvad festivalid, üritused ja kontserdid, rannas on vesi soe ja päike veel soojem. Avatud on kohvikud ja restoranid, turul on saada värsket head ja paremat. Kahjuks on suvi tulenevalt meie kliimavöötmest üürike ning juba septembri keskpaigaks on turistide hordid läinud ja elu taas rahulik. Ja mõnele ehk meeldibki nii. Siiski võib turismihooaja lühidust pidada üheks takistavaks teguriks Kuressaare ja kogu Saaremaa arengus.

Üheksa kuud madalhooaega

Nimelt on (eriti noorte seas) põhilised argumendid saarelt lahkumiseks esiteks tööpuudus ja teiseks meelelahutuse vähesus. “Saaremaal pole midagi teha” – pole vahet, kas siinkohal mõeldakse kultuuriüritusi, pubisid-klubisid, paintball’i või muud. Umbes üheksa kuud aastast nii ongi. Inimeste vähesuse tõttu tõmbavad meelelahutusasutused oma tegevust tagasi ja üritusi, mida ka kohalikud nautida saaksid, toimub palju vähem.

Vähenenud käibe tõttu vabaneb palju teenindavat personali ja allesjäänute palk võib väiksema töökoormuse tõttu kannatada.

Vabanenud teenindustöötajatel on kasulik minna tööle mandrile, näiteks Tallinna või Tartusse, kus aastaaegade vaheldumine ettevõtetele sellist mõju ei avalda. Ennast mandril juba sisse seadnud inimesi tagasi kodusaarele meelitada on aga üsna keeruline.

Selle olukorra parandamiseks on tegelikult kaks suunda, mis kindlasti ei ole teineteist välistavad, vaid pigem vastupidi.

Esiteks tuleks luua Saaremaale töökohti, mida hooajalisus ei mõjuta, ning rakendada nii kohalikke kui ka imporditud “mandrikaid”. Loomulikult on seda lihtsam öelda kui teha. Suuremate konkurentsieelisteta ülejäänud Eesti ees (kui spaahotellide rohkus välja arvata, kaunist loodust leiab tegelikult ka mujal Eestis) võistleme ju kõikide teiste omavalitsuste ja maakondadega. Lisaks räägivad meie geograafiline asukoht ja potentsiaalsed ligipääsetavuse probleemid mõneti meie kahjuks.

Teine, mõnes mõttes lihtsamini teostatav suund on turismihooaja pikendamine terve aasta peale. Talvepuhkus Saaremaal ei pruugi praegusel hetkel ehk kuigi kutsuva ideena kõlada ning olukorra muutmine ei ole ühe hooajaga ilmselt võimalik. Peaksime siiski proovima seda saavutada.

Stabiilsem turistide arv terve aasta jooksul lubaks meie majutus- ja toitlustusasutustel hoida inimesi tööl ka kevad-, sügis- ja talvekuudel ning vähendaks sissetulekute kõikumisest tulenevat ebastabiilsust. Kindlad töökohad vähendaksid teenindustöötajate (ja nende perede) vajadust kolida mandrile või välismaale paremat elu otsima. Ühtlasi rahuneksid närvid paljudel Saaremaa ettevõtjatel, kelle praegune eluspüsimine sõltub otseselt mõnest ilusast suvekuust, misjärel tuleb, hambad ristis, üheksa kuud kuidagi ots-otsaga kokku tulla.

Spaaremaa wellfest – samm õige suunas

Aastaringselt tegutsevad lõbustus- ja toitlustusasutused ning aset leidvad üritused tõstaksid elukvaliteeti ka alalistel saareelanikel. Atraktiivne elukeskkond suurendab meie atraktiivsust ka mandrieestlaste jaoks (ja miks mitte ka mujal elavate Eesti sõprade jaoks), kes uut elu- või töökohta otsivad. Tööandjatel oleks julgem Saaremaal uusi töökohti luua ja kohalike suurenenud maksejõulisus kergendaks ka teiste siinsete ettevõtete elu.

Seega on hiljuti Kuresaare linnapea välja kuulutatud ja märtsis toimuv Spaaremaa Wellfest samm täpselt õiges suunas. Pakutakse erinevaid majutus- ja spaapakette, korraldatakse matku, mitmesuguseid treeninguid, koolitusi, õpitube, võistlusi, kontserte ja etendusi.

Eriti hea meel on mul majutusasutuste ja ettevõtete koostöö üle. Tegemist ei ole ühe spaahotelli üksiküritusega madalhooaega kergemaks muuta, vaid paljude osapoolte koordineeritud tegevusega, pakkumaks laiaulatuslikku programmi kõigile. Loodan siiralt, et sellest saab pikaajaline traditsioon ning sellele lisanduvad paljud muud üritused ja turismi arendavad ettevõtmised senisel madalhooajal.

Ja nendele, kellele turistide massid ja neid teenindavate asutuste tekitatud melu vastukarva on, rõhutan: esiteks aitab turistide tekitatud käive elus hoida kohalikku majandust ja anda tööd paljudele, kes turismi puudumisel peaksid õnne mujalt otsima. Teiseks on Saaremaa tegelikult üsnagi suur saar. Olen täiesti kindel, et kui ka Kuressaare peaks kasvama kolm korda praegusest suuremaks (vahet pole, kas pindalalt, rahvaarvult või mõlema osas), leiduks ikkagi kohti, mis jäävad linnakärast ja rahvamassidest kaugele ja puutumata.

Sander Maripuu
Tallinnas õppiv saarlasest tudeng