Päevapoliitika

Eile õhtul kirjutsin valmis ühe arvamusloo võimalike erakorraliste valimiste tagajärgede kohta erinevatele poliitilistele jõududele. Pärast selle Postimehele saatmist aga enne avaldamist jõudis president loomulikult Taavi Rõivase peaministrikandidaadiks nimetada, mistõttu võib see veidi ajast maha jäänud tunduda. Aga riigikogu pole veel Rõivast peaministriks kinnitanud ja uus valitsus veel koos ei ole. Seega võib kõik veel juhtuda.

Artikli Postimehe veebis ilmunud versioon on kättesaadav siit.

Erakorralistest valimistest kaotaksid riigikogu välised jõud

Kas Siim Kallase ootamatu loobumine Reformierakonna peaministrikandidaadi kohast tõi endaga kaasa valitsuskriisi, on see vindunud juba varasemast, või pole veel õieti pihta hakanud, oleneb valitsuskriisi definitsioonist. Ja nagu minu erialakaaslased väga hästi teavad, ei ole riigi-(ja üleüldse sotsiaal)teadustes ükski mõiste üheselt mõistetavalt defineeritud. Aga see ei olegi oluline. Praeguse pingelise (kuid samas vägagi huvitava) olukorra lahendamiseks on välja pakutud mitmeid erinevaid võimalusi. Küll on mõeldud välja erinevaid koalitsioonikombinatsioone Reformierakonnaga või ilma, peaministrikandidaate sellest või teisest erakonnast, või üleüldse väljastpoolt tegevpoliitikat. Üsna palju on välja käidud ka ideed korraldada erakorralised valimised, samal ajal 25. mail toimuvate Euroopa Parlamendi valimistega. See lööks kindlasti kaardid laual segamini, kuid üldpilt jääks tegelikult samaks – riigikokku pääseks suure tõenäosusega uuesti seal praegu juba sees olevad erakonnad.

Täpset valimistulemust on üsna raske ette ennustada, viimased küsitlusandmed on pärit jaanuarist, kui poliitmaastik oli veel rahulik, kuid kui president homme ütleks, et erakorralised riigikogu valimised toimuvad 25. mail (mis juriidiliselt tegelikult võimalik ei ole, aga näitlikustamise mõttes ütleme, et on), oleksid võrreldes eelmiste valimiste tulemustega suurimad tõusjad ilmselt IRL ja sotsiaaldemokraadid. Mõlema toetus on võrreldes viimaste valimiste eelse ajaga suurenenud, ning seda näitasid ka sügisel toimunud KOV valimised. Keskerakonna toetus on umbes-täpselt sama, mis 2011. aasta veebruaris, neil on oma kindel valijaskond, keda kahe kuuga on raske (kuid mitte ilmtingimata võimatu) kuskile kõigutada, ning on ka vähetõenäoline, et neid kuskilt juurde tuleb (eriti arvestades Edgar Savisaaare viimaseid sõnavõtte Ukraina teemal).
Suurimaks kaotajaks erakorraliste valimiste korral paistab olevat Reformierakond, kes aastase vahevalitsuse juhtimisega suudaks ehk veidigi oma nägu taastada (eeldusel et kõik läheb rahulikult ja suurematest skandaalidest suudetakse hoiduda), kuid keda praegusel hetkel valitsuskriisi tekitajatena nähakse. Kindlasti suudetaks oma valijaskonda tänu küllaltki võimsale parteiaparaadile ja -eelarvele mingil määral mobiliseerida, aga erakorralistest valimistest võitjana välja tulla oleks äärmiselt keeruline.

Tegelikult aga tähendaksid erakorralised valimised veelgi valusamat hoopi riigikogusse hetkel mittekuuluvatele poliitilistele jõududele ja liikumistele – täna juba erakondadena eksisteerivatele EKRE-le ja Rohelistele (jah nad tegutsevad veel) ning parteistaatuse poole pürgivatele muudele jõududele nagu Vabaerakond (VIK), Kristiina Ojulandi Rahva Ühtsuse Erakond jne. Nemad on oma tegevust korraldanud eeldusel, et järgmised riigikogu valimised toimuvad 2015. aasta 1. märtsil, mitte kahe ja poole kuu pärast. Ainuke eelnimetatutest, kes mingigi nimekirja ja programmi suudaks ehk kokku panna, oleks EKRE. Siiski on nad praegugi väga vähe pildil olnud ja ilmselt jääksid suures valimistekeerises tagaplaanile. Valimistulemus ei ületaks neil suure tõenäosusega valimiskünnist. Sarnane, ainult et palju hullem seis on ka Rohelistel.

Ülejäänud liikumistel poleks aga võimalik omaenda nimekirjadega valimistel osaleda. Esiteks oleks selleks vaja registreeritud erakonda vähemalt 1000 liikmega. 1. aprillist langeb see nõue küll 500 peale, kuid kas sellistki inimhulka mõne ühenduse taga seisab? Tänasel päeval ilmselt mitte. Teiseks, isegi kui hommepäev registreeriks näiteks Andres Herkel Vabaerakonna koos 1000 liikmega ametlikuks parteiks ei oleks neil võimalik valimistel oma nimekirjaga osaleda – riigikogu valimise seaduse §26 lõige 1 lubab valimistel osaleda vaid erakonnal, kes on kantud mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse hiljemalt 90 päeva enne valimispäeva. 25. mai puhul oli selleks päevaks 24. veebruar. Ainuke variant oleks kandideerida kas olemasolevate erakondade nimekirjades, mis «kartellierakondade» vastase mõtteviisiga väga ei ühti, või üksikkandidaatidena, mis samuti soovitud tulemusi ilmselt ei annaks.
Erakorralised valimised tähendaksid ka seda, et järgmised riigikogu valimised toimuksid alles nelja aasta pärast. Seega kaoks ära võimalus, et enne 2018. aasta maikuud (ehk keset meie ELi eesistumist ja EV 100. aastapäeva aastat) oleks mõnel uuel jõul võimalik end kokku võtta, meie veidi sumbunud poliitmaastikku tuulutada ning riigikokku pääseda. Kaardid mängitaks ümber juba mängus oleva nelja suurpartei vahel, mis ei pruugi iseenesest halb variant olla. Aga see võtaks ära võimaluse uute alternatiivide tekkeks. Samas hoitaks ära veel ühe aasta valimisrallit ja kampaaniaid. Ka aasta pärast ei pruugi meil olla ühtegi uut erakonda ning valik oleks ikka sama mis täna. Võib-olla ei ületaks ükski uus jõud valimiskünnist. Kes teab.