Parteipoliitika – Sander Maripuu

Veel uutest tuultest poliitikas

Parteipoliitika / 20/02/2014 20/02/2014

Kui hiljuti rääkisin kahest erakonnastaatust taotlevast liikumisest, siis viimastel päevadel on meedias kajastatud veel kahte uudist, mis meie parteimaastikku mõjutavad.

Anvar Samosti pressikonverents 19.02.14. Foto Toomas Huik/Postimees

Esimeseks neist oli eilne (19.02.2014) Anvar Samosti pressikonverents, kus ta avaldas oma soovi kandideerida IRLi nimekirjas Euroopa Parlamenti, saada mitukümmend tuhat valijate häält ning kasutada saadud mandaati Eesti heaks. kahjuks ei ole keegi Samostile vist seletanud, et Euroopa Parlamendi valimistel Eestis annavad valijad oma hääle erakonnale (või üksikkandidaadile), mitte individuaalsele kandidaadile. Seega on üsna raske tagantjärele kindlaks teha kui mitu häält saab IRL just Samosti tõttu. Samuti pole IRL minu teada oma Europarlamenti kandideerijate nimekirja kinnitanud (kuigi mul ei ole suurt kahtlust, et Samost sinna võetakse).

Teisalt tõi Samost oma pressikonverentsil välja väga olulise mõtte – Eesti poliitikas on vaja uusi inimesi ja uusi mõtteid. Ta ei ole küll ise neid mõtteid avalikustanud, aga vähemalt suund (IRL – rahvuslik, konservatiivne, populistlik, pigem parempoolne) on teada.

A.E.R. - Algatus "Elamisväärne Riik". algatus.ee — A.E.R. – Algatus “Elamisväärne Riik”. algatus.ee

Täna (20.02.2014) ilmus aga teade, et 20 ühiskonnategelast tegid ja allkirjastasid üleskutse (nimega Algatus “Elamisväärne Eesti” ehk A.E.R.) murda poliitiline seisak. Kõlab nagu juba kordi läbiproovitud lähenemine? Võib-olla. Kuid asja lähemalt vaadates paistab, et tegu on pigem Harta 12 ja Rahvakogu seguga kui pigem ühe või teisega. Ühelt poolt on välja toodud üsnagi konkreetsed ideed ja mõtted kuidas muuta Eesti paremaks kohaks kus elada, teisalt küsitakse ka asjast huvitatute arvamust, palutakse tagasisidet ja kriitikat, loodud on veebileht ja FaceBooki ning Twitteri kontod. Seega ei paista tegemist olevat lihtsalt umbmääraste “tehke Eesti elu paremaks!” stiilis soovmõtlemisega, millele järgneb ootus, et juba poliitiline süsteem (milles pettumist ise tegelikult ka tunnistatakse) ise midagi muutma hakkaks. Üleskutse autorid ise on siiski jäänud erineval määral äraootavatele seisukohtadele. Brit Kerbo näiteks väljendas (oma isiklikku) seisukohta, et tema oleks valmis praegustele parlamendierakondadele konkurentsi pakkuma. Juhan Kivirähk ütles aga, et algatuse loojatel pole kokkulepet uue erakonna loomiseks ning tema sellega tegelema ei hakkaks, küll aga toetaks seda. Rein Raud samuti omasõnutsi erakonda looma hakata ei plaani, aga saab aru et üks osa allakirjutanutest kavatseb “jõuda konkreetsema poliitilise eneseteostuseni.” Milline osa täpsemalt? Eks elame-näeme.

Praegu paistab, et algatuse algatajad koosnevadki kahest grupist – ühed, kelle arvates võiks aeg olla küps käised üles käärida ja sõnade asemel ka tegudeni jõuda, ning teised kes esimesi ideede tasandil toetavad, aga ise käsi määrida ei taha. Praegu on mõte õhku visatud ning oodatakse rahva reaktsioone – kas on mõtet parteid looma hakata või oodatakse midagi muud.

EDIT: Tagantjärele tarkus on see kõige suurem. Tegelikult polnud keegi minule seletanud, et seekordsed valimised toimusid veidi teiste reeglite järgi, ning valijaid said hääle anda justnimelt üksikisikule. Sellegipoolest jäi Samosti häältesaak umbes viiejapoolekordselt allapoole püstitatud eesmärki, ning ta kogus “vaid” 3626 valija poolehoiu.

Ühtne Eesti

Parteipoliitika / 05/02/2014 05/02/2014

Ojulandi karikatuur 01.02.14 Postimehes; autor Urmas Nemvalts

Tänu osavale (või rumalale?) nimeskandaalile teavad vist kõik vähegi poliitikast huvitatud inimesed, et Kristiina Ojuland on loomas uut erakonda. Toimunud on juba ka asutamiskoosolek. Iseenesest suhtun ma meie poliitmaastikku raputavatesse sündmustesse äraootava põnevusega. Siiski kardan ma, et sellel seltskonnal, hoolimata nende (võimalikest) parimatest kavatsustest, see trikk ei õnnestu. Loomulikult on juba pea kolmekümne asutajaliikme kokku saamine ning milleski üksmeelele jõudmine (milles täpsemalt, peale nime, pole meile veel avalikustatud) suur samm. Kuid siiski:

Esiteks toetub loodav erakond puhtalt Kristiina Ojulandi isiksusele. See on aga viimase aasta ajaga üsna palju räsida saanud – kõmulood tema kallist käekotist, Reformierakonna sisevalimiste skandaal, ning nüüd vastasseis riigi ühtede populaarseimate näitlejatega. Ärge saage minust valesti aru – kui inimesel on raha, siis minu meelest on ta vaba seda kulutama enda äranägemise järgi. Samuti ei usu ma, et Ojuland Reformierakonna sisevalimistel häältega manipuleerimise taga ise (ainuisikuliselt) oli, kui üldse. Mitteametlikud kanalid sosistasid Ansipi ja Ojulandi vahelisest hõõrumisest juba varem. Küll aga ei saa õnnestunuks pidada uue erakonna nimevalikut. Jah, meediaväljaanded kirjutasid mitu päeva temaatilisi artikleid, aga kas see oli seda negatiivsust väärt?

Teiseks oli lausa veidi kurb jälgida aasta alguses toimunud Ojulandi lähenemiskatseid Vaba Isamaalise Kodaniku (VIK) seltskonnale, millele ilmselget Ojulandile soodsat tulemust ei järgnenud. Ilmselt lootis ta, et tema pikaajalised kogemused poliitikas (ja ehk ka tema praegused järgijad) muudavad ta VIK’ile atraktiivseks koostööpartneriks, ning kindlustavad talle positsiooni VIK’i siseringis. Ilmselgelt nii ei läinud, ning edasi tuli minna üksi. Olen üsna kindel, et see oli ka VIK’i poolt õige samm – Ojulandi kaasamisega oleks toetajaid pigem kaotatud, kui võidetud. Siiski väitis Ojuland veel nädal tagasi, et tema eesmärgiks oleks enne Riigikogu valimisi moodustada VIK’iga üks erakond. Ehk proovib ta oma positsiooni tugevdada, et siis uuele ringile minna.

Kolmandaks puudub, vähemalt veel praegu, nn. Ühtse Eesti erakonnal selge sisu. Põhiliseks mantraks on üleüldised muutused riigivalitsemises, rahva usalduse taastamine ja muu selline, millele erinevad vabakonnad juba alates Silvergatest on rõhunud. Seega ei midagi uut. Kui VIK (hoolimata põhjaliku programmi puudumisest) on endiste Isamaalaste toel selgelt parempoolne ja pigem (rahvus)konservatiivne, ja seda on tunda, siis Ojulandi seltskond on oma põhimõtetest vähem rääkinud. Suuresti endiste Reformierakondlastena on tähtsad kindlasti liberaalsed põhimõtted, eriti majanduses. Samas on nende algatuse veebilehe foorum justkui väljavõte “Populistliku erakonna käsiraamatust” – Kas rahvas peaks valima presidenti otse? Kas Riigikogu liikmete arvu peaks vähendama? Kas alandame käibemaksu? Kas alandame riigisektori kulusid SKPs bürokraatia vähendamise kaudu? Teemade vastuseid on veelgi naljakam lugeda. Näiteks soovis keegi, et seaduseid kirjutataks mitte advokaatide vaid eesti keeles.

Kui nüüd võrrelda nn Ühtse Eesti seltskonda ja VIK’i ning MTÜ Parem Eesti (PE) poolt äsja algatatud Eesti Vabaerakonna Algatusrühma (EVA) käekäiku, on üsna selge kummal on reaalselt suurem lootus erakonna staatus saavutada. Kui Ojulandil oli 30. jaanuari õhtul koos 27 asutajaliiget, siis EVA’ga oli 31. jaanuari seisuga liitumissoovi avaldnud 101 inimest, kusjuures siia ei ole arvestatud VIK’i ja PE liikmeid, kes pole (veel) EVA’ga ühinenud.