On aeg kaotada kuluhüvitised
Umbes kuu aega tagasi sähvatas üle Eesti poliitmaastiku järjekordne otsapidi Keskerakonnaga seotud skandaal – juba aastaid Tallinnas elanud ja seal ka mitmeid kortereid omanud Riigikogu liige Siret Kotka on jätnud oma sissekirjutuse Lääne-Virumaale ja seetõttu saanud Riigikogu Kantseleilt igal kuul toetust Tallinnas korteri üürimiseks. Pikkade analüüside ja poliitkommentaaride tulemusena on selge – juriidiliselt on kõik täiesti okei, kuid paljude valijate jaoks on tegemist äärmiselt küünilise käitumise ja riigi raha raiskamisega.
Sarnaseid skandaalikesi kerkib aastas palju tänu Riigikogu liikmete erinevatele kuluhüvitisskeemidele. Kord ei ole arusaadav, kas valijatega kohtumise asemel osteti koju majoneesi, kord võetakse liisingusse auto, kuigi endal juhilube ei ole, kord hüvitatakse segastel asjaoludel kellegi õigusabikulusid. Tihti on need juhtumid juriidilises mõttes piisavalt hallis alas, et kindlat ja kohest süüdimõistmist vältida, kuid iga sellise skandaaliga langeb rahva silmis Riigikogu kui institutsiooni ja ka Riigikogu liikmete endi usaldusväärsus ning tõsiseltvõetavus.
Olen seisukohal, et Riigikogu maine säästmiseks tuleks selliste JOKK-skandaalide tekkimise võimalus juba eos ära kaotada. Jah, ideaalses maailmas kasutatakse kuluhüvitisi ja transporditoetust eesmärgipäraselt ning Riigikogu liikmete elamiskulusid Tallinnas kaetakse vaid nendel, kes seda tõeliselt vajavad ning kellel vastasel juhul oleks oma kodukandis, kaugel Tallinnast, kodu ja valijatega side säilitamine keeruline. Paraku ei ole maailm ideaalne ning Riigikogu Kantseleil sisuliselt võimatu kontrollida iga hüvitise õiguspärasust nii juriidilises kui moraalses mõttes.
Riigikogu liikme palk, mis järgmisel aastal tõuseb 5414 euroni, on piisav, et lubada endale mitme elukoha ülalpidamist, normaalses seisukorras sõiduvahendit ja/või ühistranspordi pileteid ning ka mitmeid väga esinduslikke kohtumisi valijatega. Täna on nendeks lisakuludeks ette nähtud kuni 50% Riigikogu liikme palgast (kuni 20% palgast eluasemekuludeks ja 30% palgast muudeks kuludeks), lihtliikme puhul järgmisel aastal seega kuni 2707 eurot igas kuus.
Möönan, et ka edaspidi peaksid hüvitatud saama näiteks tööga seotud lähetuskulud ametlike visiitide puhul ning osade kulude hüvitamise võimalus võiks olla ka fraktsioonil (näiteks uuringute ja ekspertiiside kulud), kuid muus osas oleks täiesti aus lasta Riigikogu liikmetel endil otsustada, kuidas oma mitmekordset Eesti keskmist palka kõige mõistlikum kasutada on. Jah, see paneb Tallinnast kaugemal elavad liikmed veidi kehvemasse olukorda kui Tallinnas elavad riigikogulased, kuid Riigikogu tõsiseltvõetavuse mõttes on see samm vajalik. Tänane Riigikogu liikme palk on piisavalt suur, et see probleem ei oleks ületamatu.