Üldine

Artikkel ilmus 18.07.2022 EPL arvamusportaalis.

Tänu mõni aasta tagasi ellu viidud pensionisüsteemi reformile on võrreldes kahe aasta taguse ajaga täna Eestis 200 000 inimest vähem, kes oma palgast kindla protsendi pensioniks mõnda II samba pensionifondi suunavad. Samuti on eelmisest sügisest alates oma pensionipõlve arvelt tarbijate kätte liikunud umbes 1,5 miljardit eurot (see ei ole tõenäoliselt tänase rekordilise inflatsiooni põhilisi põhjuseid, aga abiks ikka). Raha on küll nüüd vaba, aga kuidas suunata rohkem inimesi tagasi oma pensionieale mõtlema ja kindlustama ennast järsu sissetulekulanguse vastu pensionile jäädes?

Seoses senise “kohustuslik II sammas ja vabatahtlik III sammas” süsteemi lõhkumisega arutles Dr Magnus Piirits Arenguseire Keskusest kas tasuks ehk nüüdseks kaks vabatahtlikku sammast liita. Nagu Dr Piirits ka ise järeldab, ei anna sammaste mehhaaniline liitmine tõenäoliselt suurt kasu. Samuti on II ja III sammas oma olemuselt piisavalt erinevad, et oleks vaja läbi mõelda palju esmapilgul väikeseid otsustuskohti, mis tahes-tahtmata muudaksid seni kehtinud reegleid ühe, teise, või mõlema samba osas. Selliseid, väga pikaajalise mõjuga muudatusi, mis nõuavad ka hulganisti ettevalmistusi ja arendustöid pensionifondide haldajatelt, ei saa vastu võtta kiirustades.

Siiski on tänane pensionisüsteem justkui kahe ja poole jalaga taburet, nagu Dr Piirits praegust olukorda hästi ilmestab. Seetõttu on selge, et pikas plaanis vajame paremat lahendust pikaajalistele probleemidele – et vähendada vaesusriski ning sissetulekute vähenemist pensionieas ning võimaldada rohkematel inimestel omaenda kogutud vara toel väärikalt pensionipõlve veeta. Arvestades seniseid rahvastikutrende ja töötava rahvastiku osakaalu vähenemist, on pensioniks vabatahtliku kogumise senisest parem võimaldamine möödapääsmatu. Juba täna on riiklik vanaduspension, ehk I sammas riigieelarvele suureks koormaks, samas pensionäri jaoks tõenäoliselt liiga väike, et hoida sama elukvaliteeti, kui enne pensionile jäämist.

Kuigi minu isiklikud vaated pensioniks kogumise kohustuslikkusest lähevad lahku viimase suure pensionireformi autorite vaadetega, siis loodetavasti nõustuvad nemadki, et vabatahtlik pensioniks kogumise soodustamine on igati mõistlik. Loomulikult tuleks kõik võimalikud muudatused ja nende pikaajalised mõjud eraldi ja koostoimes hoolikalt analüüsida, kuid pakun esmaseks aruteluks allpool mõned ideed.

Esiteks, kui praegu on II sambasse võimalik suunata 2% oma brutopalgast, millele riik lisab 4% sinu sotsiaalmaksu arvelt, siis tulevikus võiks olla võimalik omapoolset maksueelset panust mõnda pensionifondi määrata ise, teatud piirini, näiteks kuni 10% oma brutopalgast (millele sotsiaalmaksu arvelt lisanduks endiselt 4%). Automaatsed, igakuised laekumised, millele ei pea ise mõtlema, on parim viis stabiilselt oma pensionivara kasvatada.

Teiseks, III samba puhul kehtib tulumaksusoodustus summale, mis ei ületa 6000€ aastas (või 15% brutosissetulekust) ehk 500 eurot kuus. See summa on püsinud sama suurena vähemalt viimased 10 aastat. Sama ajaga on inflatsioon olnud pea 30% ning keskmise palga kasv 88%, mis tähendab, et selle summa võiks vabalt tõsta ka 7800€ või koguni 11 300€ peale. Ka tulevikus võiks tõsta seda enam-vähem samas tempos keskmise palgaga.

Kolmandaks, täna ei ole võimalik tööandjal panustada otse oma töötajate pensionivarasse. Tulevikus võiks see vabalt olla tööandja poolse motivatsioonisüsteemi üks osa, koos palga, tulemustasude, spordikompensatsiooni ja muuga. USA-s on toimiv süsteem, kus tööandjad saavad kas osaliselt või täielikult samastada töötaja panuse pensionifondi (loomulikult jällegi teatud piirini). Iga 1 euro pealt, mida töötaja oma (bruto)palgast pensionifondi suunab, paneb tööandja juurde näiteks 0,25 eurot, 0,50 eurot või 1 euro. Lisaks töötajate jaoks atraktiivsemaks tööandjaks muutumisele, saaks sellist toimimist julgustada ka näiteks riigipoolsete maksusoodustustega (pensionidesse suunatud summade ulatuses) nendele ettevõtetele, kes oma töötajatele sellist võimalust pakuvad.

Kokkuvõttes on täna võimalik pensioniks investeerida vaid selleks spetsiaalselt loodud II ja III samba fondide kaudu. Seda valikut võiks aga laiendada, näiteks ka üksikaktsiatele, võlakirjadele ja (mitte-pensioni)fondidele, kuid miks mitte ka kinnisvarale ja krüptovaluutadele. Hetkel on küll võimalik avada investeerimiskonto, millega ei pea iga-aastaselt kapitalikasvult tulumaksu maksma enne kui raha sealt välja võtta, kuid selle võimalused on piiratud finantsinvesteeringutega ning samuti peab sissemakseid ületavatelt väljamaksetelt maksma täielikku 20-protsendilist tulumaksu. Spetsiaalne pensioni-investeerimiskonto võiks lubada laiemat valikut investeeringuid ning teatud vanusest alates ja teatud ulatuses väljamaksed võiksid olla kas täielikult või osaliselt tulumaksust vabastatud. (Sarnaselt peaks uuendama ka tava-investeerimiskonto võimalusi, kuid see on juba teine teema.)

Kindlasti vajaks uuendatud pensionisüsteem ka kogutud varade väljamaksmise korda, kuid see peab juba tulenema otseselt tehtud muudatustest ning vajab täpsemat analüüsi. Elu lõpuni fikseeritud väljamaksetega kindlustuslepingud on ilmselt möödapääsmatud, sest vältida tuleks olukorda, kus kogutud pensionivara juba väga väärikas vanuses ühel hetkel lihtsalt otsa saab. Kuid kes on jõudnud pensioniks veidi suurema portfelli endale koguda, peaks saama sellega ka veidi vabamalt ümber käia.

Tuleviku pensionisüsteem peaks olema oluliselt paindlikum ning võimaldama inimesel vastavalt enda soovile ja riskitaluvusele investeerida erinevatesse instrumentidesse, soodustades eelkõige kindlamaid ja turvalisemaid investeeringuid (senised II ja III samba fondid), kuid pakkudes riskialtitele teatud piirini ka võimalust oma investeerimisportfelli laiendada. Seda muidugi eeldusel ja tingimusel, et need investeeringud on mõeldud ennekõike pensionieas realiseerimiseks ja parema äraelamise tagamiseks. Mida paremini suudavad inimesed end vanaduspensioniks ise ette valmistada, seda paremad on riigi võimalused oma tähelepanu suunamiseks muude probleemide lahendamisele.