Tänane valimiste protsess on liiga keeruline
Kuigi eelmistel valimistel oli debatti kandidaatide vahel üsna ohtralt, jäi puudu lõplikust vormistamisest – ükski võistlustule läbinud kandidaatidest ei saanud lõpuks ihaldatud ametit. Segase olukorra üheks põhjuseks on Vabariigi Presidendi valimise keeruline kord. Riigikogu kolme ja Valimiskogu kahe vooru peale on kokku kolm erinevat hetke uute kandidaatide ülesseadmiseks ning 2016. aasta näitel ei pruugi ka need viis vooru lõplikku nime anda. Alates 1996. aastast toimunud viiest presidendivalimisest tervelt kolmel juhul ei osalenud lõplik võitja esimeses valimisvoorus.
Üks lihtne lahendus oleks sisse seada presidendi otsevalimised. Selle vastu on aga välja toodud erinevaid argumente ja teiste seas ei toetanud seda nii meie Põhiseaduse loojad kui ka 2013. aastal kogunenud ja teemat põhjalikult arutanud Rahvakogu. Parlamentaarses riigis nagu Eesti, kus presidendi roll on väike ja suuresti tseremoniaalne, oleks otse valitud presidendi mandaat ebaproportsionaalselt suur võrreldes tema tegeliku võimuga. Umbes 50% osalusega valimiste puhul tähendaks võiduks vajalik 50%+1 häält massiivset, pea 222 000 valija mandaati. See on 70 korda suurem riigikokku valitute keskmisest 3178-st häälest või 10-20 korda suurem viimaste peaministrite häälesaagist (viimaste valimiste näitel).
Otsevalimistest paremini sobiks meile olemasoleva süsteemi oluliselt lihtsamaks muutmine. Selleks tuleks lühidalt öeldes teha kolm asja – jätta ära valimisvoorud riigikogus, kaotada võimalus voorude vahel uusi kandidaate esitada ning valimiskogus tuua tasakaal riigikogu ja KOV-ide esindajate vahel tagasi haldusreformi-eelsele tasemele.
Suure KOV-esindatusega Valimiskogu aitaks valimisi rahvale lähemale tuua ja aitaks luua ka suuremat ning avalikumat debatti kandidaatide üle arutamiseks. Teisalt muudaks see keerulisemaks erakondade juhtkondade kitsamad tagatoakokkulepped – erakondade keskkontoritest veidi kaugemal asetsevad või üldse valimisliitudest valituks osutunud inimesed on reeglina oma otsustes ka iseseisvamad.
Mõistlik aeg kandidaatide ülesseadmiseks, näiteks kaks nädalat, oleks piisav nii kandidaatidele enda tutvustamiseks kui rahvale nendega lähemalt tutvumiseks. Ning kui on kindel, et viimasest voorust väljub üks kandidaatidest võitjana, ei ole niivõrd oluline, kas neid oli esimeses voorus kolm või kolmteist. See välistaks ka n-ö musta hobuse esile kerkimist viimasel tunnil, nagu juhtus viimastel valimistel.
Kuigi viimati saime endale hea presidendi, kelle populaarsus on täna endiselt kõrge, võiks tulevikus olla presidendivalimiste protsess selgem, arusaadavam ja kindlama lõpptulemusega. Nii lõpeb palagan ja tekib selge protseduuriline arusaam nii rahval kui poliitikutel endil, kuidas riigi esindussümboli valimine läbi viiakse.
Artikkel ilmus 28.08.2022 ERR arvamusportaalis.
Pea aasta tagasi, 28. augustil 2021 kirjutasin